Ristija Johannese sündimise püha ja jaanipäev

Lõke tehtud, liha grillitud... ja mis veel sellega sobib ja peab. Oli väga mahe, soe õhtu. 

Ristija Johannes lahkub mägedesse

Eile oli ka Isa Stanislause teispoolsusesse lahkumise aastapäev. Isa Stanislaus ristis väga palju leedu lapsi ja ka muid inimesi, kes sadade ja tuhandete kilomeetrite kauguselt tema kolkakülas asuva kiriku juurde rändasid. Eesti muusikud ja teatritegelased ja muud boheemi liikmed kaasa arvatud. Leedulased esitasid Vatikanile vastavad taotlused ja tõenäoliselt mõne aja pärast kuulutatakse Isa Stanislaus pühakuks. 

 

 Kate Bush tõusis Briti edetabelis esimesele kohale 1985. aastal ilmunud looga Running Up That Hill. 

 Wow! Wow! Wow! Wow! Wow! Wow! Unbelievable!

KB on andekas ja omanäoline kangekaelselt julge looja. Suur osa tõtt on väites, et paljud nendest, kes tõsiselt armastavad muusikat, mäletavad täpselt, millal nad esimest korda KB plaati kuulasid. Ma mäletan suurt kannu kohviga, varased õunad vaagnal, akna taga punaka päikeseloojaku kuma, seltskond oli jäänud vaikseks ja kuulasid laul-laulu järel ilma kommentaarideta (ja hiljem veel kord üle ühtvõikaht pala). 

Koos Trio Bulgarkaga on tema Rocket's Tail võimas https://www.youtube.com/watch?v=HgBTuyLt-mw

ja plaadi nimilugu  

The Sensual World meeldis esimesest hetkest. 

 

 

Maailmal on vedanud, et meil on Kate Bush'i muusika.    

 

  

Käisin Nohipalo Valgejärve ääres ja pildistasin esimest korda üht Eesti kõige tavalisemat liblikat. 

 

Saagem tuttavaks - võsavaksik, isane.

Ukraina sõjapõgenikele viisin abiks peotäie varustusega õngeritvasid, ei miskit labast tagamõtet, ainult siiras soov, et lapsed või noorukid saaksid looduses aega sisustada millegi rahumeelse ja toredaga.

Tähelepanekuid ja mõtisklusi

Lõpuks ometi panen kokku Lätit ja Leedut hõlmavat reisikava. Kaunases elavad sõbrad kutsusid vaatama Kaunase Kultuuripealinna värki ja oma kaunist restaureeritud maja ja koos aega veetma. Püüan nendega mõnes osas konsulteerida, samas tean, et nad on väga ranged ja ei talu kergematki kaldumist mingi disneiländi poole (tüüpiline kommentaar: "ma ei taipa, miks küll sinna minna"). Aga küllap saab olema lõbus ja väga valitud programm; eks nad ju tea, et ei mingi tilulilu, kitš ega snobism sallimist ega ammugi heakskiitu ei leia. Järsk ja range hukkamõist tabagu kõike, mis pole ehe, on võlts ja matkiv.    

Nagu lühikese traditsiooni jätkamiseks ja samas paratamatuks lõpuks, käisin Jaani kirikus vaatamas Jakobi Mäe Teatristuudio järjekordset etendust Näi kui süütu lill. Jätkuvalt meeldib mulle vaadata, kuidas noored, kes kaugeltki ei ole elukutselised näitlejad, etlevad. Väheke siirast janditamist kulub marjaks ära. Samas tabasin end mõttelt, et lühikest kasvu (mis seda truppi iseloomustab, aga ju osa neist veel kasvueas) näitleja (ja kehtib sageli ka laiemalt lühemate inimeste puhul) mängib rolli lisainnukusega, on intensiivsem ja kiirem, väljendusrikkam, mitmetahulisem jmt. Küllap pikem loikam arvab, et on niigi eristuv ja ei hakka eriti rabelema, lühike paneb aga rohkem mängu, eriti noormehed. Kes soovib, võib siit edasi konstrueerida jätkumõtteid evolutsiooni teemal.  

Nagu naat ja võililled on tädilikkus ja infantiilsus lõplikult lämmatamas veel olemasolevaid või tärkavaid andeid, mis võiksid Tartu vaimupõllul kasvada, õilmitseda ja vilja kanda. Oma panuse on aastate jooksul andnud ka need kultuurkapitalide lemmikud kavalsõbralikud lühikesed mehikesed, kes mõtlevad välja selliseid eriliselt löövaid slõuganeid nagu Ellujäämise Kunstid vmt.   Viimased aastad ja praegune aeg on pakkunud piisavalt ainet, et järele mõelda, kuidas inimestel päriselt tuleb hoolitseda ellujäämise eest. Tänu sellele tuleb eriti teravalt välja, et projektijobud omas alpuses võtsid lihtsalt suu täis ja ühtlasi kujutlevad, et nende kogemused strateegiate osas, mis võimaldavad ära elada igasuguste juubelisündmuste tuules stipendiume ja abirahasid välja võludes, on Euroopale tutvustamist väärt.   

  Juba mitu nädalat kostab õhtuti tänavalt kiledat valjuhäälset ürramist, varateismelised plikad ja mõned infantiilsed noorisikud rivistavad käskivalt ja indlevmuhedalt naiivseid kodanikke, kes on otsustanud veeta aega osalejatena mingis toredas Supilinna teemalises kometetenduses. Minus ärkab latentne freudist. Tunnen ängistust aimates, et 2024. aasta kultuuripealinna programmis tuleb veel palju sarnaseid üritusi. Taas Tallinnast (!) Tartu asja ajama värvatud mingi staarkuraator andis Postimehele intervjuu ja küsimusele, et kas Tartu vaim ka kuidagi kultuuripealinna programmis tuntav on, vastas, et Tartu vaim tundub talle väga onuheinolik. Tartu vaim - avatud, aga valiv, sünergiline, akadeemilise vabaduse ja vastandkultuurilise julguse süntees, intuitiivselt ajastu vektoreid tabav ning samas oma ja algupärast loov, tipptasemel aga tagasihoidlik jmt.  Linnajuhid ei ole teda seepeale lahti lasknud ja Tallinna tagasi saatnud. Dekadentlik provints on talutav, aga mandunud kolgas on jube.   

Meta-meta, post-post

 

Monetochka, kes käis äsja ka TMWeekil, annab koos Noize MC-ga  Euroopas

 

Ukraina põgenike heaks raha kogudes heategevuskontserte. Voices of peace. Help for Ukrainian refugees. Noor ja nõrk naisterahvas, justkui naiivse imagoga artist ja lisaks veel rase. Uvažuuhha! Tubli!

Lisaks laulmisele luges ka lühikese luuletuse:

 Знают дети с малых лет

 что такое буква Z

 ведь не знать такое глупа

 буква Z эта залупа!

Aktuaalne!

Lugesin Doktor Garini läbi. Raamat on väga hea, aga lõpp on nii hea, et selle raamatu peaks vist ära keelama. Eriti õnnestunud on lõpp alates sellest, kui nimitegelane situb püksi ja seepärast  tekib tüli ühissõidukis olevate lilliputtidega jne kuni viimaste sõnadeni... mis kõik vormistavad  muinasjutulise düstoopilise loo lõplikult ja pidulikult ekstaatiliseks eksisteentsiaalrealistlikuks teoseks. Ei ole see mingi tolstojevski, nii et igaks juhuks hoiatus, et vb ärdagu parem proovitagu.

Kõik imestavad, keegi ei oska seletada jne, et mille pärast saadavad moskoovia kindralid ja polkovnikud orke nii rumalal kombel lootuseta rünnakutele ja hukutavad neid meeletutes hulkades. Selle mordoristliku sõjakavaluse nägin läbi tänu  N. Nikulini mälestustes Воспоминания о войне kirjeldatule. Nimelt - kui ülemus täidab kõrgema ülemuse käsku, kõrgemale ülemusele takka kiidab ja kuulekas ja truu on, siis pärast seda, kui isikkoosseis on hävinud, saadetakse hinnatud väikeväejuht tagalasse uut koosseisu formeerima; saab ehk isegi natukeseks puhkuselegi lipsata ja igatahes on tagalas veelgi lõbusam laaberdada kui rinde läheduses. Orkid surnud, lähed uute orkide järele. Kästakse orkid jõkke ajada, ajad jõkke, orkid saavad jälle otsa, lähed uusi orke tooma. Ja ekspertidel ei õnnestu seda kavalust lahti muukida, ei tunne nad seda hingeelu ega elukorraldust. Ma arvan, et kordan ennast, kui soovitan Nikulini raamat arvata Eestis õppivate vene emakeelega laste kohustusliku kirjanduse hulka. Kõik põhiline, mida nad oma võidukate vanaisade ja -emadegi kohta teadma peaksid, on seal kirjas.

Tuules ja vihmas lõpetas kirss õitsemise. Väga sarnane eelmisele aastale (vt 19. mai 2021). 

Kanzan kirss, tõsi küll, pole veel õitsema hakanud, ju puhkeb õide nädala lõpus. 

Ausalt tunnistan  üles, et kütsin ahju ja hakkasin lugema Gerald Durrelli Aie ja mina.  Lihtsad rõõmud ja lohutuslektüür.