Monetochka, kes käis äsja ka TMWeekil, annab koos Noize MC-ga Euroopas
Ukraina põgenike heaks raha kogudes heategevuskontserte. Voices of peace. Help for Ukrainian refugees. Noor ja nõrk naisterahvas, justkui naiivse imagoga artist ja lisaks veel rase. Uvažuuhha! Tubli!
Lisaks laulmisele luges ka lühikese luuletuse:
Знают дети с малых лет
что такое буква Z
ведь не знать такое глупа
буква Z эта залупа!
Aktuaalne!
Lugesin Doktor Garini läbi. Raamat on väga hea, aga lõpp on nii hea, et selle raamatu peaks vist ära keelama. Eriti õnnestunud on lõpp alates sellest, kui nimitegelane situb püksi ja seepärast tekib tüli ühissõidukis olevate lilliputtidega jne kuni viimaste sõnadeni... mis kõik vormistavad muinasjutulise düstoopilise loo lõplikult ja pidulikult ekstaatiliseks eksisteentsiaalrealistlikuks teoseks. Ei ole see mingi tolstojevski, nii et igaks juhuks hoiatus, et vb ärdagu parem proovitagu.
Kõik imestavad, keegi ei oska seletada jne, et mille pärast saadavad moskoovia kindralid ja polkovnikud orke nii rumalal kombel lootuseta rünnakutele ja hukutavad neid meeletutes hulkades. Selle mordoristliku sõjakavaluse nägin läbi tänu N. Nikulini mälestustes Воспоминания о войне kirjeldatule. Nimelt - kui ülemus täidab kõrgema ülemuse käsku, kõrgemale ülemusele takka kiidab ja kuulekas ja truu on, siis pärast seda, kui isikkoosseis on hävinud, saadetakse hinnatud väikeväejuht tagalasse uut koosseisu formeerima; saab ehk isegi natukeseks puhkuselegi lipsata ja igatahes on tagalas veelgi lõbusam laaberdada kui rinde läheduses. Orkid surnud, lähed uute orkide järele. Kästakse orkid jõkke ajada, ajad jõkke, orkid saavad jälle otsa, lähed uusi orke tooma. Ja ekspertidel ei õnnestu seda kavalust lahti muukida, ei tunne nad seda hingeelu ega elukorraldust. Ma arvan, et kordan ennast, kui soovitan Nikulini raamat arvata Eestis õppivate vene emakeelega laste kohustusliku kirjanduse hulka. Kõik põhiline, mida nad oma võidukate vanaisade ja -emadegi kohta teadma peaksid, on seal kirjas.
Tuules ja vihmas lõpetas kirss õitsemise. Väga sarnane eelmisele aastale (vt 19. mai 2021).
Kanzan kirss, tõsi küll, pole veel õitsema hakanud, ju puhkeb õide nädala lõpus.
Ausalt tunnistan üles, et kütsin ahju ja hakkasin lugema Gerald Durrelli Aie ja mina. Lihtsad rõõmud ja lohutuslektüür.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar