Murrangud

Ülilühike ülevaade.  

20. sajandil toimus mitu suurt murrangut Euroopa ja lähiümbruse poliitilises korralduses ja sellest tulenevalt ka kogu maailmas. Esimene suurem muutus oli muidugi Esimese maailmasõja järel kokku varisenud monarhiad ja kogu aristokraatia ning seisusliku süsteemi kadu. Aristokraadid olid oma saatuse muidugi kuhjaga ära teeninud, sest juhtisid tohutud massid täiesti mõttetult sõtta ja hukule. 

Aristokraatia läinud, läks demokraatia ka ja rahvad panustasid järgnevalt juhtidele ning suurtele ideedele. Selle murrangu tulemusel väljapaistvad juhid juhtisid rahvaid koonduslaagritesse ja taas sõtta. Kui sõda läbi sai, oli kommunistlik N Liit rabanud endale uusi alasid ja allutanud hulga vasallriike. Lääs otsustas juhtidest loobuda ja keskenduda parteide ja elukutseliste karjääripoliitikute süsteemile. Kommunistliku ja kapitalistliku leeri vahel valitsenud pinge muutis mõlema süsteemi toimimise suhteliselt tõhusaks, lisaks sõjalisele võimekusele oli vajalik ka areng tehnoloogiates ja teaduses, majanduslik võimekus jmt. 

Nii Ida kui Lääs suutisid toimida üsna stabiilseina. Ehkki mitmed olulised muutused leidsid aset Aafrikas ja Hiinas ja Indias, Lähis-Idas ja Kagu-Aasias.    

Miks ja kuidas sots. laager väsis, lagunes ja lõpuks suri, ei ole käesolevas ülevaates võimalik peensusteni lahata. On ajalooline fakt, et esmalt pudenesid ära mässumeelsed vasallid, keda tõmbas Lääne poole, seejärel pöörasid Moskooviale selja nn vennasvabariigid. Et see kõik toimuks üsna sujuvalt, oli  muidugi vaja Gorbatšovi taolist, sest ehkki tema ei ole n liidu lagunemises süüdi, nagu igasugu tegelased väidavad, kulges toimuv tema isiksusest tulenevalt võrdlemisi rahumeelses võtmes. 

Sots leeri kadumine ja N Liidu lagunemine, järgnevad muutused Hiinas ja lähikonnas, olid kindlasti murrangulised. Lääs ei olnud sellist sündmuste arengut suutnud vähimalgi määral prognoosida. Ahmisid üllatusest õhku, et kõik nii hästi läks. Hakkasid Hiinasse ja Moskooviasse raha pumpama. Leppisid sellega, et Hiina jäi kommunistide valitseda ja lõid endale illusioone, et Moskoovia on Euroopa riik - o sancta simplicitas! 

Hiina panustas arengule, Moskoovia gaasi, nafta ja muude maavarade ekspordile. Moskoovia valis sõja Tšetšeenia vastu, sõjalised konfliktid ja separatistide toetamise Moldovas ja Kaukaasias, seni viimasena aga sõja Gruusia ja Ukraina vastu. Hiina säilitas ainupartei ja selle keskse juhi valitsemise, Moskooviat hakkas valitsema voldemar adolfovitš putleri jõuk. Viimase poliittehnoloogilised meetodid on laenatud kangialustest ja nõukogude kasarmutest.

 

Lumpeniseerumine võttis Moskoovias enneolematu ulatuse. Kui riik kiire tempoga alla käis, sisendati orkidele, et nii ongi õige, et rumalad rahvad toodavad autosid ja arvuteid, meie aga võitsime sõja ja lihtsalt ostame gaasi ja nafta eest saadud rahaga endale kõik need ilusad asjad. Et ei tekiks mingit nostalgiat suhteliselt rahuliku ja enam-vähem kõige elementaarsemaga kindlustatud Brežnevi aja suhtes, asendati see kavalalt Stalini aja väga lakeeritud ülistamise ja kujutamisega. 

 

Ja mõningase nokitsemise järel saadigi valmis kogu kristlikule ja samuti humanistlikule kultuurile vastandunud ja tsivilisatsiooni eksistentsile ohtlik satanistlik Mordor, kus küüniline ebainimlikkus on elunormiks.

Jumal enamasti ei sekku inimeste toimetamistesse, meile on antud ju vaba tahe ja vastutus oma tegude eest, aga mõnikord näib, et ebamaised üleloomulikud jõud siiski otsustavad leida kellegi, kes hakkab tegutsema vastavalt kõrgematele jõududele meelepärasele  peidetud eesmärgile. Praegu on tähelepanu väärt jälgida, kuidas Mordor oma tegevusega järjest saavutab enda kavandatule ja soovitule vastupidiseid tulemusi. 

Aga püsib kindlalt teel, viib täide üht suuremat plaani. 

 

Elementaarne ja möödapääsmatu on, et tsivilisatsioon, mis on kestnud pikema perioodi vältel, hakkab (vältimaks enda hukku) vastu lähiminevikus sündinud antitsivilisatsioonile, millel ei saa olla mingit sisu ega sõnumit. Sisemistest seostest ja seaduspäradest juhitud üsnagi kindlalt kulgeva rajaga protsess. Seeläbi tsivilisatsioon ergastub ja uueneb. Jõuab taas selgusele endale oluliste väärtuste osas. Hülgab kõverpeegeldused ja pseudoteemad, millega on viimasel ajal püüdnud tekkinud tühjust täita.