Kirss

puhkes täna õide. 

Täpne olles - üks kirssidest õitseb, teine veel mitte. 

Mul on kaks pudelit saket varutud.

Istusin väljas ja püüdsin viimaste nädalate suhteliselt painavaist oludest tulenevast surutud vaimuseisust vabaneda, päike oli juba hommikul meeldivalt soojendav, tuult veel ei olnud, linnud - teadagi, mis nad teevad; ajasin oma zeni taga, mitte selles ehedas mõttes, et kõik on näivus ja ise olen ka näivus jne jmt, vaid selles värskuse ja vahetuse plaanis, hetke tajumise kohalt... Zen ei tahtnud tulla, siis leidsin, et lepatriinu oli ennast minu peal sisse seadnud ja tundis päikesest mõnu. Tal oli seitse tumedat täppi ja päike peegeldus tema peal kaheksanda kuldse hiilgava täpina. 

  Eile nägin koiduliblikat ja veel paari muud. Varesed ehitavad tagaaeda vana jalaka otsa pesa ja käivad vaatamas, kes see sihuke tüüp on, kas hea naaber või mõni jobu. 

Nahkhiired lendavad ringi. Eile õhtul oli ideaalne lõkke tegemise ilm, eks siis sai taevalaotus põhjalikumalt üle vaadatud. Üht-teist tundub olevat muutunud seoses lennuliinidega, ja kõik tähed ei ole ka seal, kus mäletasin neid augustis olevat. Tähtede osas on välistatud, et midagi olulist muutuks. Kui väga väga metafüüsilised võimalused kõrvale jätta. 

 

Vaat, nüüd on näha, et hakkabki vihmale kiskuma, nagu lubati. Vihmal on muidugi täielik õigus sadada. Vihmapiiskade tak-tak-tak olla tühjuse hääl ja üks võimalus meeli puhastada. Oleks vist vaja küll.