Libedal teel

 Mitmel pool uudistes on video sellest, kuidas Gundjajev, keda nimetatakse ka Moskva ja Venemaa patriarhiks,poleeritud kirikupõrandale vett pritsib ja siis koomilisel kombel paari sammu järel selili lendab. 

Meenus, et mõned aastad tagasi Sitsiilias Syracuse linnas käisin õhtul üsna uues ja uhkes kirikus, moodsas basiilikas, mille nimi Madonna delle Lacrime viitab, et kirik on pühendatud imele ja selle keskmes on Neitsi Maarja pühapilt, millel mitme päeva vältel voolasid pisarad. Seepärast meenutab kiriku kuju pisarat või veetilka. 

  

Kiriku lagi on ülalt avatud, st pole täielikult katusega kaetud. Ja sel õhtupoolikul oli pisut sadanud. Hämarasse kirikusse sisenenud, sammusin kesklöövis julgelt ettepoole, et altaril asuvat pühapilti lähemalt näha ja olla omas viibimises võimalikult keskendunud jne. Jõudsin esimeste pingiridadeni ja süvenesin jne;  mõne aja pärast vaatasin korraks ka saalis ringi, inimesi oli hõredalt, missat ju ei olnud, kaks kohalikku prouat istusid minust põiki veidi tagapool ja vaatasid mind... nagu pisut imelikult, aga mitte kuidagi ebameeldivalt. 

 

Mõned minutid hiljem tõusin ja hakkasin väljapääsu poole minema ja silmasin, et kesklöövis oli katuses oleva ava all peegelsiledal põrandal paari meetrise läbimõõduga vihmavee loik. Suvistel kingadel olid muidugi siledad nahktallad ja ma läksin ettevaatlikult vesisest kohast mööda, kartes libastuda, muidugi. Minut hiljem tuli pähe, et altari poole liikudes läksin sirgelt läbi selle vee. Ja ilmselt prouad, kes seda nägid, tahtnuks ehk hoiatada, aga ei saanud/jõudnud või ma ei märganud. 

Sel õhtul rohkem midagi erilist ei olnud, eksisime kusagil sadama kandis ära ja hiljem tuli üsna äge äikesevihm. 

Aga alguse juurde tulles - kui gundjai oli püsti upitatud ja pisut toibunud, hakkas ta kohalolijatele vaimulikele ja koguduse liikmetele (need võisid olla ka valitud fsb töötajad) selgitama universaalseid füüsikaseadusi. Eks ole näha, vb olnuks targem juhtunut vaagida hoopis teise nurga alt. 

 

Ristija Johannese sündimise püha ja jaanipäev

Lõke tehtud, liha grillitud... ja mis veel sellega sobib ja peab. Oli väga mahe, soe õhtu. 

Ristija Johannes lahkub mägedesse

Eile oli ka Isa Stanislause teispoolsusesse lahkumise aastapäev. Isa Stanislaus ristis väga palju leedu lapsi ja ka muid inimesi, kes sadade ja tuhandete kilomeetrite kauguselt tema kolkakülas asuva kiriku juurde rändasid. Eesti muusikud ja teatritegelased ja muud boheemi liikmed kaasa arvatud. Leedulased esitasid Vatikanile vastavad taotlused ja tõenäoliselt mõne aja pärast kuulutatakse Isa Stanislaus pühakuks. 

 

 Kate Bush tõusis Briti edetabelis esimesele kohale 1985. aastal ilmunud looga Running Up That Hill. 

 Wow! Wow! Wow! Wow! Wow! Wow! Unbelievable!

KB on andekas ja omanäoline kangekaelselt julge looja. Suur osa tõtt on väites, et paljud nendest, kes tõsiselt armastavad muusikat, mäletavad täpselt, millal nad esimest korda KB plaati kuulasid. Ma mäletan suurt kannu kohviga, varased õunad vaagnal, akna taga punaka päikeseloojaku kuma, seltskond oli jäänud vaikseks ja kuulasid laul-laulu järel ilma kommentaarideta (ja hiljem veel kord üle ühtvõikaht pala). 

Koos Trio Bulgarkaga on tema Rocket's Tail võimas https://www.youtube.com/watch?v=HgBTuyLt-mw

ja plaadi nimilugu  

The Sensual World meeldis esimesest hetkest. 

 

 

Maailmal on vedanud, et meil on Kate Bush'i muusika.    

 

  

Käisin Nohipalo Valgejärve ääres ja pildistasin esimest korda üht Eesti kõige tavalisemat liblikat. 

 

Saagem tuttavaks - võsavaksik, isane.

Ukraina sõjapõgenikele viisin abiks peotäie varustusega õngeritvasid, ei miskit labast tagamõtet, ainult siiras soov, et lapsed või noorukid saaksid looduses aega sisustada millegi rahumeelse ja toredaga.

Tähelepanekuid ja mõtisklusi

Lõpuks ometi panen kokku Lätit ja Leedut hõlmavat reisikava. Kaunases elavad sõbrad kutsusid vaatama Kaunase Kultuuripealinna värki ja oma kaunist restaureeritud maja ja koos aega veetma. Püüan nendega mõnes osas konsulteerida, samas tean, et nad on väga ranged ja ei talu kergematki kaldumist mingi disneiländi poole (tüüpiline kommentaar: "ma ei taipa, miks küll sinna minna"). Aga küllap saab olema lõbus ja väga valitud programm; eks nad ju tea, et ei mingi tilulilu, kitš ega snobism sallimist ega ammugi heakskiitu ei leia. Järsk ja range hukkamõist tabagu kõike, mis pole ehe, on võlts ja matkiv.    

Nagu lühikese traditsiooni jätkamiseks ja samas paratamatuks lõpuks, käisin Jaani kirikus vaatamas Jakobi Mäe Teatristuudio järjekordset etendust Näi kui süütu lill. Jätkuvalt meeldib mulle vaadata, kuidas noored, kes kaugeltki ei ole elukutselised näitlejad, etlevad. Väheke siirast janditamist kulub marjaks ära. Samas tabasin end mõttelt, et lühikest kasvu (mis seda truppi iseloomustab, aga ju osa neist veel kasvueas) näitleja (ja kehtib sageli ka laiemalt lühemate inimeste puhul) mängib rolli lisainnukusega, on intensiivsem ja kiirem, väljendusrikkam, mitmetahulisem jmt. Küllap pikem loikam arvab, et on niigi eristuv ja ei hakka eriti rabelema, lühike paneb aga rohkem mängu, eriti noormehed. Kes soovib, võib siit edasi konstrueerida jätkumõtteid evolutsiooni teemal.  

Nagu naat ja võililled on tädilikkus ja infantiilsus lõplikult lämmatamas veel olemasolevaid või tärkavaid andeid, mis võiksid Tartu vaimupõllul kasvada, õilmitseda ja vilja kanda. Oma panuse on aastate jooksul andnud ka need kultuurkapitalide lemmikud kavalsõbralikud lühikesed mehikesed, kes mõtlevad välja selliseid eriliselt löövaid slõuganeid nagu Ellujäämise Kunstid vmt.   Viimased aastad ja praegune aeg on pakkunud piisavalt ainet, et järele mõelda, kuidas inimestel päriselt tuleb hoolitseda ellujäämise eest. Tänu sellele tuleb eriti teravalt välja, et projektijobud omas alpuses võtsid lihtsalt suu täis ja ühtlasi kujutlevad, et nende kogemused strateegiate osas, mis võimaldavad ära elada igasuguste juubelisündmuste tuules stipendiume ja abirahasid välja võludes, on Euroopale tutvustamist väärt.   

  Juba mitu nädalat kostab õhtuti tänavalt kiledat valjuhäälset ürramist, varateismelised plikad ja mõned infantiilsed noorisikud rivistavad käskivalt ja indlevmuhedalt naiivseid kodanikke, kes on otsustanud veeta aega osalejatena mingis toredas Supilinna teemalises kometetenduses. Minus ärkab latentne freudist. Tunnen ängistust aimates, et 2024. aasta kultuuripealinna programmis tuleb veel palju sarnaseid üritusi. Taas Tallinnast (!) Tartu asja ajama värvatud mingi staarkuraator andis Postimehele intervjuu ja küsimusele, et kas Tartu vaim ka kuidagi kultuuripealinna programmis tuntav on, vastas, et Tartu vaim tundub talle väga onuheinolik. Tartu vaim - avatud, aga valiv, sünergiline, akadeemilise vabaduse ja vastandkultuurilise julguse süntees, intuitiivselt ajastu vektoreid tabav ning samas oma ja algupärast loov, tipptasemel aga tagasihoidlik jmt.  Linnajuhid ei ole teda seepeale lahti lasknud ja Tallinna tagasi saatnud. Dekadentlik provints on talutav, aga mandunud kolgas on jube.