Dokument Hulkurpeni kaldarajal

Juba on olnud nädalajagu talve; kuidagi tuimalt

jätsin tähelepanuta ja loobusin esimese lume postitusest. 

Isegi ei püüdnud. Pärast teist või komandat lund tegin pikema õhtuse jalutuskäigu ja sain kerge nohu.

 

 

Ainus pädev põhjendus ja süüd kergendav asjaolu on, et samale ajale langes köögi remont; järelkoristus jmt jpm veel kestavad. Nägin hommikul aknast, et on sadanud esimene lumi ja samas tuli läbi hoovi maaler, kes hakkas lage valgeks võõpama. Läksin välja värvi segamiseks sobivat pulka tooma ja värske lume pealt lugesin üksikute jälgede pealt, kes kuhu oli jõudnud minna. Kõik remont on sageli eksistentsiaalselt vastuoluline ja immanentselt kõikehaarav. 😼

 

 Keegi ilmselt pole kuulnud midagi raamatust, mille pealkiri oleks Rõõmsa hulkurpeni kulgemine kaldarajal. Või umbes sarnane, oleneb tõlkest. Mõistagi sel lihtsal põhjusel, et nimetatud raamatut peaaegu ei olegi olemas. On vaid sedavõrd, et täna öösel unenäos otsisin umbkaudu sarnase pealkirjaga raamatut raamatupoest. Lihtne seletus oleks, et loen juba paar nädalat Murakami jutte kogust elevant haihtub ja mul on pisut igav, teen pause ja panen raamatu kõrvale keset järjekordset lühijuttu 3-4 korda, ei tekita suurt huvi. Tean, et paljudele Murakami väga meeldib ja ma ei ole tema kõiki raamatuid lugenud, mõni on tõenäoliselt parem jmt, aga lühijutud tunduvad venitatud, nagu ka viimane romaan, mida temalt lugesin. Seal oli üks hea tuule kujutamisega seotud lehekülg, samas Brautigan (kellega HM vb natuke sel kohal tahtis võistelda?) on tuule teemal vähemalt Arbuusisuhkrus märksa lühemalt teravmeelsema pildi loonud. 

Unenäo raamatupoe müüja muidugi teadis küll seda koeraraamatut, aga oli juba läbi müüdud. Soovitas kunagi hiljem läbi astuda, sest näis olevat pood, kus müüdi ka tagasi ostetud raamatuid. Keegi kunde just sel ajal sisenes, tõi taasmüüki mingi halli kaanega LR-i. Poemehe ja kunde repliikidest ja visatud naljadest tegin kiire järelduse, et olen sattunud kokku inimestega, kellega oleks meeldiv tunnike kusagil välikohvikus aega veeta ja vestelda. Kui ärkasin, oli tunne, et lasin mingi võimaluse käest, ei leppinud midagi kokku nt järgmiseks päevaks või jätsin midagi ütlemata. Kahjutunne muutus leebemaks, kui sain aru, et päriselt ju midagi ei olnudki, lihtsalt tore unenägu. Aga päris ära mingi salaluurav kahetsus ja kahju(r)tunne(l) ka ei kadunud. 

Raamatupoed, moodsa kunsti saalid, kaldapealsed, mõned välikohvikud - on kohad, kus vahel näed eemaltki ära sarnase ja kaude jagatakse sarnast hetketunnet.

Arvan kui mitte-ekspert

 Mis on maailmas uut - kiirus, vaid kiirus, ei muud

aga see on oluline (ja punk)

Kui nüüd globaalset mula ajada, siis hetkel tundub toimuvat midagi üsna pööravat.

Ajalehtedes ilmuvad arvamused, analüüsid ja prognoosid jmt jäävad praegu hiljaks, sündmused on alates Hersoni vabastamisest toimumas erakordse kiirusega, eksperdid on segaduses.  Põhimõtteliselt on selge, et moskoovia on ainus, kes püüab veel liikumist pidurdada, ülejäänud on otsustanud sündmuste käiku kiirendada või vaatavad pealt, kuidas olukord kindlas suunas areneb. moskoovia olemuslikult, objektiivselt ei suuda piisava kiirusega reageerida, ei sõjaliselt ega poliitiliselt. Leningradi kangialustest pärit jõuk ilmselt tajub, et nad on väljatõugatud, mainekahju on tohutu, laua ääres nad enam nägu näidata ei tohi ja magamisase on ukse kõrval (kui nii läbi lillede väljendada).

Päev, mil sündmusi on võimalik edasi anda vaid online'is hakkab kätte jõudma. 

Kremloid lavrovist avaldatud viimane video ja pildid on tõesti kõnekamad kui kümme pikka sõnavõttu. Vennike istub oma Basquiat kujundusega T-särgis, rannapükstes ja moodsate it-vidinatega, veedab aega basseini ääres ülemaailmselt tuntud bravuuritari, pröökava välisministeeriumi baaba seltsis... kui oleks kuidagi õnnestunud aasta varem hankida arstitõend ja erru põgeneda, saanuks ehk viskiklaasi taga kusagil mõnusal saarel veel elu nautida ja end välja keerutada, aga nüüd... veel viimased naudinguhetked, lõpp  paistmas,  kordamise mõttes võidakse jälle muude hulgas ja muuseas ka välisminister natuke üles puua (??!).

Ega muidugi ei tea, see reeturite asi on huilool keskne kinnismõte, vb oleksid 2021. aastal kulla ja rahakohvritega mordorist põgenenud teenrid  praeguseks juba õnnetult enesetapetud või järsu ja ootamatu terviserikke läbi lahkunud. Võimalik.  

Huvitav aspekt, et väikese voldemari kauaaegsed lähikondlased teavad, et tegemist on üsna abitu luuseriga. Lõpuks on valitseja kogu riigi ja süsteemi suutnud enda järgi ümber korraldada sama saamatuks. Lausa anti-Hiinaks, kui parafraseerida huilood ennast, selles osas, mis puutub autoritaarse valitsemise kõrval toimivat majandust ja igapäevast elukorraldust ning heaolu, üldist arengut, sõjaväge ja laevastikku, sidemeid välispoliitika ja majandussidemete valdkonnas jne jmt. Hiina valitsejale naabrist valitseja, kes on väga keskpärane, muidugi ei sümpatiseeri.

Täielik fresko... ehk täpsemalt fiasko.  

Mis rõõmu teeb ja lisaks ka urinat

Advendiaeg on varsti algamas. Kui villaste riiete kogumise kampaania läbi, on mõte moel (raha) või teisel (ise kokku panna/osta) teha mingi arv jõulupakke Ukraina pagulaste lastele. Mõte tekkis tänu sellele, et suht juhuslikult mänguasju ära andes selgus, et neid on väikeste (ukrain)lastega peredele vaja küll ja miks siis mitte sellisel ajal üks tore asi korda saata, teeb ennasti rõõmsamaks. 

Järjepidevuse (mida siin blogis vähe on) otstarbel lisan siia ühe juba varem postitatud loo live esituse,  kontserdi publik on lihtsalt sedavõrd 👍🔥 (Eelmine kord oli mitteoriginaalmultikasvideoga cover.)

Viimase kahe nädala jooksul on kolme ajalehe peale ilmunud kaks või kolm artiklit/arvamuslugu, mis väärisid trükkimist, päris tavapärane saak.

 Täna ilmus Postimehes lause, mis kannab mõtet, mis mu meeles mõlkunud väga kaua; vb olen kusagil siin blogis selle mõtte järelmeid ka kirja pannud seoses mõnd tüüpi inimestega, kellele tunnen enamasti kaasa seoses nende sisemise ebakindluse ja alusetu alaväärsuse tundega. Pole juhuslik, et see lause on kirjutatud reageeringuna värskele loomeliitude pöördumisele. 

Ja lause ise, Peeter Espaki sulest kõlab nii: Pole võimalik olla eurooplane ilma ise olemata samal ajal soomlane, setu, lätlane, bask, inglane, eskimo, leedukas või prantslane. 

Nii on. Seletused ja põhjendused oleksid nii banaalsed, igale mõtlevale inimesele enesestki kergesti mõistetavad, et pole sobilik esitadagi. Loomeliidud on hukas, muidugi karta oli. Eks nende kollektiivses alateadvuses hiilib hallis mantlis mehike, kes sosistab vaikselt kõrva, et "õndsal nõukogudeajal" ikka peeti loomeinimestest lugu ja kenasti kanti pilpa peal ja mõnele anti korter ja tuusik Bulgaariasse. "Riik hoolitses" jne. Ja loomingut sai teha küll ja pulli ja lolle parteilasi pidevalt ninapidi veetud jmt.

Mündi teine külg on aga, et eks EV-s on kultuuri peetud üsnagi vähetähtsaks ja kultuuriga seonduvat "juhitud" asjatundmatult. Stiilis, et "teatrid töötavad ja mis veel vaja?!". Karin Paulus EE-s kirjutas alles äsja väga õige jutu ERM-i näituste kohta ja muuseumide kohta andis üsna otsese vihje, kuidas need on alla käinud. Aga vaevalt leidub poliitikute ja ametnike hulgas sajast üks, kes midagi taipaks milleks muuseumid peaksid töötama ja mitte olema laopaigad (ehkki ERM näeb välja nagu modern juurviljabaas või netikaubanduse vaheladu), mitte meelitama külastajaid kontsertide ja teatriga, savipätsimisega ja muude "toredate üritustega toreda tädi juhendamisel".  

Ega nüüd pane imestama seegi, et Tartu Ülikooli rektor on väga positiivselt meelestatud Toomele katedraali varemetesse restorani rajamise plaani suhtes. Novaaaatorlik! Jeeee! 👏 Lihtsalt häbi hakkab.

Demagoogiast selle rajatise poolt kõlavates sõnavõttudes jääb põleva prügikasti suitsune järelmaitse.

 Neil päevil,

 mil ma midagi korralikku korda

 ei saatnud ja teha ei suutnud 

peale     

magamise ja lugemise, valmistasin 

mõned

 üsna okeid täidetud kalmaarituubid.