Translate

teisipäev, 13. detsember 2022

Järjeks eelmisele - Koeraraamat

 Astusin sisse R-kioskisse, leidsin väljapaneku LR-idega (kaks kõige alumist rida, Akadeemiatest madalamal) ja vaatasin üle, et mis ilmunud on ja seal ta oligi - Idüll uppuva koeraga. Reaalselt, päriselt, ärkvelolekus. Hallide kaantega. Ostsin ära, läksin peatusesse taksot ootama ja (talvisel päeval väljas üle teab kui pika aja) hakkasin härmas puude all ja ca 10 külmakraadi käes raamatud lugema. Takso sõitis valesse peatusse ning mul oli päris korralikult aega, et keset tühja platsi rahulikult süveneda. 

Peategelane ja tähtis kõrvaltegelane on vastavalt kirjanik ja toimetaja, mis on üsna kahtlane variant, sest mulle ei meeldi üks või teine filoloogiline vaatenurk kirjandusele. Mõnikord kuulen, et filoloogid räägivad kirjanikest kuidagi familiaarselt, nagu mõistaksid nad kirjanikke eriti hästi ja oleks justkui intiimne side kirjanikega. Klanitud ja enesekindel preili seletamas midagi kirjaniku kohta, kes räpases vaesuses vireldes ja ajuti prassides või mingites punkrites tunde mööda saates või laadijana rassides või ühiskonnast eemale tõugatuna elas elu, mille lõhnagi ontlik nohik, kes võib-olla peab ennast mässajaks või boheemlaseks, pole tundnud, on enamasti ebameeldiv.

Raamatu alguses oli üht ja teist, peamiselt vähetähtsat küll, mis tekitas äratundmist. 

Kohe alguses on jutuks probleem sinatamisega - väga tuttav, sest läbi teie on minulgi sageli kergem suhelda. Lemmikautorite hulgas nimetatud D.H. Lawrence on kunagi mindki köitnud ja kuulub nende väheste kirjanike ja mõtlejate hulka, kel on oma vastandumine ja kana kitkuda kristlusega, aga kelle puhul mul on alati huvi just nende antud poole vastu. Mainitud on Max Perkinsit, kellest tehtud film oli päris hea. Kirjeldus tohutust hulgast lumest, mille taustal tegevus hakkab hargnema. Ja mõnda muudki.

Jutustus on autobiograafiline, klatib autori isiklikku tragöödiat ja kindlasti tänuväärne lugemine neile, kel antud kirjanikuga on juba varasemast mingi seos.  Mida minul ei ole. 

Nüüd alustasin väga populaarseks saanud/saava Littell'i Eumeniidide lugemist. Tundub, et mõndagi selle tekstis vajaks joonealuseid seletusi. nt alguses on arutlus, kus genotsiidiga seoses räägitakse hukkunutest laagrites ja vastaspoole vaippommitamiste ohvritest. Nürnbergi protsessi mõnedest eripäradest jmt. Kui lugejal puudub vastav ettevalmistus, siis ei pruugi ta suuta kaasa mõelda. Ma olen kümnendiku sellest tellisest eilse õhtuga läbi lugenud ja ilmselt saan juba raamatu üldisele skeemile pihta, eks järgnevalt selgub, kuivõrd julge ja erapooletu suudab autor olla.

Kuna mulle meeldivad vahetute osaliste mälestused, siis toon siin lühidalt ära II MS-i ajal Saksa laeval sõitnud tollal verinoore madruse poolt jutustatud episoodi. Nende laev tegi mingeid vedusid sõjavangide laagrisse, kus töötasid venelased. (Pärast Stalingradi lahingut, millest kuuldused ju jõudsid ka vangideni, olla nende nägudel olnud märgata vaikset salarõõmu - seda jutustas ta samuti.) Nälginud need vangid muidugi olid (selle põhjuseks oli muidugi Stalini ükskõiksus ja vaenulikkus oma riigi vangi langenud kodanike suhtes, mitte vastase eriline metsikus jmt). Võttis siis madrus maale minnes laagrisse kaasa leivapätsi ja lähenes märkamatult ühele töötavatest vangidest ja vastavalt selle juhistele peitis leiva lähedusse ära. Kui ta laevale naases, ootas teda laeva NSTP parteilasest kapten, kes küsis, kas noormees oskab vene keelt. Madrus taipas, et teda oli nähtud sõjavangiga rääkimas ja ei hakanud eitama, et suhtleb vajadusel ka vaenlase keeles. Kapten andis talle paki toiduainetega ja käskis need õhtupoolikul vargsi vangidele viia. 

See on vaid üks otseallikast kuuldud lugu teemal, kuidas noil aegadel vahel juhtus, et sõjavangidele, aga samuti juutidele püüti anda toitu ja muulgi moel neid aidata. Kui Eumeniidid  suudab sõja metsikuste ja erinevate kuritegude lahterdamise ülesandega edukalt toime tulla, siis minu siiras imetlus ja lugupidamine.

 

laupäev, 26. november 2022

Dokument Hulkurpeni kaldarajal

Juba on olnud nädalajagu talve; kuidagi tuimalt


jätsin tähelepanuta ja loobusin esimese lume postitusest

Isegi ei püüdnud. Pärast teist või komandat lund tegin pikema õhtuse jalutuskäigu ja sain kerge nohu.

 

 

Ainus pädev põhjendus ja süüd kergendav asjaolu on, et samale ajale langes köögi remont; järelkoristus jmt jpm veel kestavad. Nägin hommikul aknast, et on sadanud esimene lumi ja samas tuli läbi hoovi maaler, kes hakkas lage valgeks võõpama. Läksin välja värvi segamiseks sobivat pulka tooma ja värske lume pealt lugesin üksikute jälgede pealt, kes kuhu oli jõudnud minna. Kõik remont on sageli eksistentsiaalselt vastuoluline ja immanentselt kõikehaarav. 😼

 

 Keegi ilmselt pole kuulnud midagi raamatust, mille pealkiri oleks Rõõmsa hulkurpeni kulgemine kaldarajal. Või umbes sarnane, oleneb tõlkest. Mõistagi sel lihtsal põhjusel, et nimetatud raamatut peaaegu ei olegi olemas. On vaid sedavõrd, et täna öösel unenäos otsisin umbkaudu sarnase pealkirjaga raamatut raamatupoest. Lihtne seletus oleks, et loen juba paar nädalat Murakami jutte kogust elevant haihtub ja mul on pisut igav, teen pause ja panen raamatu kõrvale keset järjekordset lühijuttu 3-4 korda, ei tekita suurt huvi. Tean, et paljudele Murakami väga meeldib ja ma ei ole tema kõiki raamatuid lugenud, mõni on tõenäoliselt parem jmt, aga lühijutud tunduvad venitatud, nagu ka viimane romaan, mida temalt lugesin. Seal oli üks hea tuule kujutamisega seotud lehekülg, samas Brautigan (kellega HM vb natuke sel kohal tahtis võistelda?) on tuule teemal vähemalt Arbuusisuhkrus märksa lühemalt teravmeelsema pildi loonud. 

Unenäo raamatupoe müüja muidugi teadis küll seda koeraraamatut, aga oli juba läbi müüdud. Soovitas kunagi hiljem läbi astuda, sest näis olevat pood, kus müüdi ka tagasi ostetud raamatuid. Keegi kunde just sel ajal sisenes, tõi taasmüüki mingi halli kaanega LR-i. Poemehe ja kunde repliikidest ja visatud naljadest tegin kiire järelduse, et olen sattunud kokku inimestega, kellega oleks meeldiv tunnike kusagil välikohvikus aega veeta ja vestelda. Kui ärkasin, oli tunne, et lasin mingi võimaluse käest, ei leppinud midagi kokku nt järgmiseks päevaks või jätsin midagi ütlemata. Kahjutunne muutus leebemaks, kui sain aru, et päriselt ju midagi ei olnudki, lihtsalt tore unenägu. Aga päris ära mingi salaluurav kahetsus ja kahju(r)tunne(l) ka ei kadunud. 

Raamatupoed, moodsa kunsti saalid, kaldapealsed, mõned välikohvikud - on kohad, kus vahel näed eemaltki ära sarnase ja kaude jagatakse sarnast hetketunnet.

teisipäev, 15. november 2022

Arvan kui mitte-ekspert

 Mis on maailmas uut - kiirus, vaid kiirus, ei muud

aga see on oluline (ja punk)

Kui nüüd globaalset mula ajada, siis hetkel tundub toimuvat midagi üsna pööravat.

Ajalehtedes ilmuvad arvamused, analüüsid ja prognoosid jmt jäävad praegu hiljaks, sündmused on alates Hersoni vabastamisest toimumas erakordse kiirusega, eksperdid on segaduses.  Põhimõtteliselt on selge, et moskoovia on ainus, kes püüab veel liikumist pidurdada, ülejäänud on otsustanud sündmuste käiku kiirendada või vaatavad pealt, kuidas olukord kindlas suunas areneb. moskoovia olemuslikult, objektiivselt ei suuda piisava kiirusega reageerida, ei sõjaliselt ega poliitiliselt. Leningradi kangialustest pärit jõuk ilmselt tajub, et nad on väljatõugatud, mainekahju on tohutu, laua ääres nad enam nägu näidata ei tohi ja magamisase on ukse kõrval (kui nii läbi lillede väljendada).

Päev, mil sündmusi on võimalik edasi anda vaid online'is hakkab kätte jõudma. 

Kremloid lavrovist avaldatud viimane video ja pildid on tõesti kõnekamad kui kümme pikka sõnavõttu. Vennike istub oma Basquiat kujundusega T-särgis, rannapükstes ja moodsate it-vidinatega, veedab aega basseini ääres ülemaailmselt tuntud bravuuritari, pröökava välisministeeriumi baaba seltsis... kui oleks kuidagi õnnestunud aasta varem hankida arstitõend ja erru põgeneda, saanuks ehk viskiklaasi taga kusagil mõnusal saarel veel elu nautida ja end välja keerutada, aga nüüd... veel viimased naudinguhetked, lõpp  paistmas,  kordamise mõttes võidakse jälle muude hulgas ja muuseas ka välisminister natuke üles puua (??!).

Ega muidugi ei tea, see reeturite asi on huilool keskne kinnismõte, vb oleksid 2021. aastal kulla ja rahakohvritega mordorist põgenenud teenrid  praeguseks juba õnnetult enesetapetud või järsu ja ootamatu terviserikke läbi lahkunud. Võimalik.  

Huvitav aspekt, et väikese voldemari kauaaegsed lähikondlased teavad, et tegemist on üsna abitu luuseriga. Lõpuks on valitseja kogu riigi ja süsteemi suutnud enda järgi ümber korraldada sama saamatuks. Lausa anti-Hiinaks, kui parafraseerida huilood ennast, selles osas, mis puutub autoritaarse valitsemise kõrval toimivat majandust ja igapäevast elukorraldust ning heaolu, üldist arengut, sõjaväge ja laevastikku, sidemeid välispoliitika ja majandussidemete valdkonnas jne jmt. Hiina valitsejale naabrist valitseja, kes on väga keskpärane, muidugi ei sümpatiseeri.

Täielik fresko... ehk täpsemalt fiasko.