Taevas ja maal

Linnukaklus

Möödunud nädalal esimese suure lume päeval sammusin kodu poole, kui ühtäkki kostis mingite lindude arusaamatu kisavidinkädin. Jäin seisma ja nägin tänava ääres kasvava kuuse otsa lendamas hallvarest. Tema järel lendasid puu juurde kaks väiksemat lindu. Aga ei nad ajanud varest taga, nagu ma esmalt oletasin. Need kaks kaklesid omavahel. Ühel oli suur soov teist tagumikust näpistada, aga teine ei olnud ka alla vandunud ja nad pidasid puu juures maha ägeda õhuvõitluse, mille järel käis veel rüselemine okstel. Vares vaatas neid pea viltu nagu arutuid olendeid. Seejärel liikus kolmik edasi paarikümne meetri võrra järgmise puu juurde ja kõik kordus. Sain siiski kaht väiksemat lindu raagus kase okstel pisut paremini silmitseda ja üllatuseks need olid rähnid! Võitlevad rähnid. Sellise sündmuse tunnistajaks ma siis sattusin. Mis liiki need rähnid täpsemalt kuulusid, ei tea, aga nad olid nende väiksemate hulgast.  

 Teadusrubriigist leitud

Postimehe rubriik Teadus teavitas, et 30 aastat tagasi suri Frank Zappa. Loetleb üles, millega Zappa oma kireva elu jooksul kõik jõudis tegeleda ja poliitkorrektsuse tõttu jätab ühe valdkonna siiski mainimata. Zappa ise jutustas sellest küll. Päris naljakas on Frank ja Moon Zappa ülesastumine Lettermani šõus, YT olemas, kes väga huvitub, küllap leiab. Prahas antud kontserdi alguses tegi FZ väga toreda pöördumise publiku poole, mõni kõlanud mõte seal öeldust oleks tore ka praegu meeles pidada.   

Seitse kuud väldanud räige töö sai lõpuks tehtud. Lõpp venis iga uue komplikatsiooni järel aina edasi ja kaugemale ja valguse asemel oli seal kusagil hoopis mingi tunnel. Kolleeg, kes sooritas sarnase pingutuse, mis kestis kaks kuud, mainis, et jäi pärast pingelangust haigeks. Ma tean küll, mis võib stressijärgselt toimuma hakata, aga püüan kuidagi välja laveerida. Tegelikult mul ei ole mingeid salanippe, mida saaksin soovitada ja jagada. Pigem võib tunduda kummaline, et kuulan praegu põhiliselt The Pogues'i. Ikka muidugi seepärast, et Shane MacGowan äsja meie hulgast lahkus ja iirlased ja punkarid ja hea muusika sõbrad on praegu väheke kurvad. 

Postimehe kultuuritoimetus suutis sellega seoses avaldada lühikese+täieliku soperdise.

   Kultuuritoimetus suudaks muidugi tugevalt pingutades ka alkoholi ja narkootikume tarbida või jääda ilma hammasteta, aga vaevalt võiksid nad tänu oma andekusele kuulsaks saada. Ilmselt kogu toimetuse kollektiiv koos lähisugulastega ei ole võimelised ühise pingutuse tulemusena looma selliseid meloodiaid ja tekste, mis jõuaksid ligilähedale Shane MacGowani lauludele. 

Nüüd on Shane ja Kirsty taas koos ja Jõulude eel ühinenud taevase kooriga. Allolev video on vaid üks näide sellest, millist rõõmu Shane oma esinemistega ja loominguga ligimestele pakkus. 

Kuna ma töötasin nagu eesti hilisprotestant 19. sajandi lõpukümnenditel, siis ma muidugi kuhugi ei reisinud ja puhketundidel kartsin ennast isegi liigutada. Aga huvitaval kombel oli hetki, mil ma ikka püüdsin veel mingit plaani haududa. Esmalt mõtlesin Maroko peal (ja kohe järgnes maavärin Marrakechis, kuhu oleks tahtnud minna), seejärel mõlgutasin mõtteid, et Iisraelis on veel kohti, kus ei ole käinud (ja järgnes teadagi mis) ja siis enam edasi muudele kohtale mõelda ei julgenudki. 

Praegu on väljas särav lumi ja sinine taevas, lihtsalt tuleb saapad jalga panna ja uksest välja astuda ning oledki kohal.

Siis ja nüüd

Huvitav teadmine, et 1607. aastal, kui Rootsi vägi piiras Tartut ja poolakad ühel päeval piirajaid üllatasid ning nende laagrisse tungisid ja hulga vaenlast hävitasid ja ülejäänud minema peletasid, siis järgmisel päeval nõudis oldermann kõigi linnakodanike nimel raelt nende väljaselgitamist ja karistamist, kes väljasööstu ajal olid rootslaste laagris süütute naiste ja laste kallal koletuid mõrvu toime pannud. Ajastu arusaamade kohaselt kardeti, et kui süüdlased karistamata jätta, maksab taevane kohus sellise ennekuulmatu vägivallatsemise hiljem tervele linnale kätte. Nii on seda sündmust vahendanud Margus Laidre. Vot, 17. sajandi algus.

Eesti avaliku elu tegelaste üleeilne ühispöördumine hea tahtega inimeste poole seoses Iisraeli vastu toime pandud terroristliku rünnakuga ja järgnenud ning seni kestva vastureaktsiooniga sellele, oli väga vajalik. Olen Iisraeli puudutavas ilmselt erapoolik (juhin siiski tähelepanu, et minu esivanemate rassiline puhtus oli kontrollitud) ja tunnen selle riigi vastu selget sümpaatiat; võiksin isiklikust kogemusest tulenevalt natuke rääkida ka seal kohatud araablastest, kellega pisut põhjalikumalt suhtlesin, aga vist ei ole hetkel oluline. 

Üks tõdemus siiski. Liikudes araablase seltsis Petlemmas, tuli jutuks, kui paljusid oma sugulasi araablane teab ja tunneb. Ta nimetas lausa jahmatava arvu ja tõi näiteks, palju neid oli tema pulmas. Ja ma veendusin selle jutu suures tõepäras, kui ta tänaval hakkas järjest oma lähemaid ja kaugemaid sugulasi tervitama. (Kui mina tema küsimuse peale vastasin, et ju ma oma sugulasi nii umbes 30 kuni 40 tean/tunnen, ütles ta, et isegi päris suur number, kuna paljud mujalt tulnud inimesed nimetavat hoopis väiksemat arvu.)  

Arvamusartiklid, mis järgnesid eelnevalt avaldatud 134 isetegevuslase pöördumisele, olid üsna head. Kõige enam häirib mind infantiilsuse levimine ja selle jõudmine poliitilisele maastikule ja ülepakutud esindatus meediaväljal. Muidugi korjavad eneseupitajad "õigeid" ja "progressiivseid" seisukohti kusagilt võõrsilt ja püüavad neid siin esitades näida valgustatuimate ja moodsate jne jmt tegelastena. See ei tee neist veel mõtlemisvõimelisi inimesi. Aga infantiilsus ja ideoloogiline piiratus on tõsiseks ohuks demokraatliku ühiskonna toimimisele. Nagu kisa koosolekuruumis. 

Blaise Pascal nentis, et inimene on nõder olend kelle rahu ja mõtlemise võimet võib häirida isegi kärbes.Mul elab juba üle nädala köögis üks kärbes. Otsis vist kohta, kus üle talve magada, aga köögis on soe ja tore, ei ta kavatsegi uinuda. Samas mind ei sega ka. Pole tabanud teda kusagil suhkrutoosis jalutamas või minu taldrikule lähenemas. Toimetab vaikselt ja viisakalt. Mina hoian temaga rahumeelset ja neutraalset joont.

Aga muidugi räägin ma kärbsest vihjates sellele, et suurmees Jakob Hurt ütles, et Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.

Kurb või mitte, aga tundub, et oma rahvast võõrduda tahtvad teatud tüüpi kosmopoliitsed aktivistid on ka loomult kuidagi ajutised ja sellised, kellest keegi eriti aru ei saa, kes nad on või olla tahavad.

Viimaste aegade mordoris viljeldud antisemiitlik propaganda on osutunud nii edukaks ja mõjuvaks, et mitmel pool on hiljuti toimunud täiesti juudipogrommide nägu aktsioonid, mis ei jää sugugi märkimisväärselt alla kunagistele sarnastele natsiaktsioonidele. Kõige verejanulisem juudijaht toimus muidugi Dagestanis, mis on väikese voldemari (tuntud ka kui huiloo) eriline lemmik, kuna seal hääletab tema poolt alati kogu elanikkond ja veel mõned protsendid lisaks ja seal käib ta valimatult suudlemas lapsi, vanureid, mehi ja naisi. Samas on voldemar taas teinud sellise triki, et oma valearvestuse ja loodetust vastupidise tulemusega tegevuse ajab ikka ameeriklaste kaela. Et USA ässitas dagestanlased juute jahtima?! Ja orkid võtavad lausa ahmides omaks seda laadi täiesti mõttetuid sõnumeid, kõiki ebaloogilisi konstruktsioone jne. Täiesti irratsionaalse maailmatunnetusega mass ja nende käitumist on juba praegu võimatu prognoosida.

Eestile oleks soovitav rohkem mõtteselgust ja kena oleks kui inimeste teadvuses vähem virvendaks mingisuguste blmng+jklivuskbdlm+  jura jutupunktid, fookused ja sõlmvastused. Need eksisteerivad kõrvuti veel sellise tüütusega, nagu on kohutavas projektliidis kõlavad pajatused planeeritavatest toredatest üritustest jmt. Seoses lõppenud remondiga otsustasin vabaneda hulgast kastidesse paigutatud paberitest ja süütan ahju toimunud projektide taotlus- jmt paberitega ja iga kord tabab mind nende põgusal silmamisel mõningane tõrge ja vastikustunne.

russki, kes ta on

Kui siin vaikses nurgakeses väheke geopoliitika asja vaadata ja Oswald Spengleri või Huntingtoni vaimus tsivilisatsioonide käekäigu ja piiride ja käitumise üle arutada, võiks kohe sissejuhatuseks mainida, et pole seal ida pool mingit õigeusklikku ega vene-siberi kultuuri ega tsivilisatsiooni, on  euroopa kultuuri ja lääne tsivilisatsiooni lähedust ja mõju nautinud parasiit. On mongolite valitsemisajast jäänud väikese ülemklassi ja arvuka õigusteta alamklasside vaheline valitsemise- ja allumissuhe ning lähikonnas analooge mitte omav kiratsev elulaad, mis kvaliteedi poolest kindlasti ei küüni Euroopa alamkeskmise tasemeni. On loodud pilt tsaarist ja isevalitsejast Peeter I, kes raiunuvat  moskooviale akna Euroopasse, mistõttu muide tekkis mitmesse kohta, k.a. Tartu keskaegse linna kohale, mõneks ajaks auk ja tühjus, aga orjade riigis jäid välised muutused ikkagi vaid matkimiseks. Suurt olemuslikku muutust ei toimunud ka Katariina II ega järgnevate valitsejate ja ministrite jt reformide järel. XX sajandi keskpaigas oli enamuse moskoovia elanike jaoks igapäevane tegelikkus seotud õigusetusega, vaesusega ning orjatööga, kelle jaoks laiemas tsoonis, kelle jaoks kitsamas ja karmima režiimiga tsoonis. Ja nende teadvuses püsib stalin senini kui "isake"...  vot selline mentaliteet.

Keegi ekspertidest meil lahkas mordori elanike iseloomu ja põhijooni ja leidis, et "venelased on fatalistid". Ilusasti ütles muidugi; tegelikult on nad aga apaatsed ja seda mitte lihtsalt apaatsed, vaid geneetiliselt, evolutsioonilise taandarengu tõttu. Nende ellujäämise strateegiad võivad kõrvalt vaadates tunduda väga kummalised, aga nende jaoks on need muutunud ainsateks teadaolevateks ja kättesaadavateks.

Kui jätta kõrvale moskooviaga liidetud ja kommunistide juhtimise alla sunnitud rahvad ja riigid Läänemerest kuni Kesk-Aasia ja Kaukaasiani, kellel on oma kultuur ja traditsioonid, siis ca 25 aastat (umbes kuni 1984), võis suhteliselt leebe ja mõnede õrnalt humanistlike joontega nõukogude valitsemisviis kolgaste ja äärealade elanikele olla isegi üsna sobiv, mingi kompromiss alamate ja ülemate vahel toimis. Riigilt varastamise eest karmilt ei karistatud, palk oli vilets, aga kes siis ikka tööd rabas, taoti kaarte ja lasti viinakest ja kuulati Ameerika Hääle saateid. Bulgaariasse lasti valitud seltsimehi, aga kohaliku jõe kaldal võis suvel volilt vedeleda. Ja eks muidugi ikka see Krimm või Batumi, klass, nädalaks ununes kodukoha talv ja külm välipeldik sootuks. Liha sai kaartide alusel teaduslikult põhjendatud ratsiooni piires, võid asendas tervislik tehniline-kunstlik margariin. Ja sugulased saatsid uue aasta vastu võtmiseks postipakiga Ukrainast Amuuri äärde hane (mis jõudis vahel kohale pisut enne töörahva püha, aga võis ka hoopis kuhugi kaduda).  

Seni on huiloo kambal kuidagi õnnestunud kanaliseerida sovetiaja nostalgia neostalinlikku sängi ja vältida, et igatsus leoniidi brežneviidi aja järele ei ole hakanud levima, lokkama ja meeli vallutama. Aga võib juhtuda, et pärast seda, kui kremloidid loobuvad katsetest olla nagu ühendriigid, võtavad nad eesmärgiks matkida hoopis Hiinat. Et vahelduseks teha hoopis edukat sotsialismi ehitamist ja tõmmata kogu süsteemi hoopis monoliitsemaks ja umbsemaks. 

Kremloidide jutus (kus on kohustusliku elemendina alati mõttekäikudesse kätketud vastuolud ja oluline on loogika, põhjuse ja tagajärje jt arenenud inimmõtte tunnuste puudumine) on juba aastaid korduv ja läbiv  all-tekst olnud, et miks nemad peaksid mängima reeglite järgi, mille lääneriigid on kehtestanud. Nende käitumine riigina ja üksikindiviididena lähtub sotsiobioloogilisest eripärast, kus kohtuvad toore jõu kultus ja reeglite puudumine.

Ja nüüd siis arvavad osad ja võib-olla väga suur osa meie Eesti Vabariigis elavatest orkidest, et nad võivad olla uhked selle üle, kes nad on. Ei või. Nad peaksid kaua ja väga kaua ja siis  veel mõnda aega vabandama kõige selle eest, mida nende rahvas ja riik on korda saatnud möödunud sajandite jooksul ja mida nad jätkuvalt korda saadavad just neil päevadel, tundidel ja minutitel. Kas keegi neist on avaldanud kahetsust ja palun vabandust, mõni neist Eestis elavatest nn "venelastest"?