Reageerin kiirelt ja raevukalt

 Venekeelse Delfi peatoimetaja Andrei Šumakov püüab, ma usun, et ta siiralt püüab, teeb seda ka täna kordusilmunud Eesti Päevalehe arvamuses, milles langetab hinnangu, et Venemaa kodanikelt kohalikel valimistel osalemise õiguse ära võtmine on rumal, kahjulik ja valesti ajastatud. Olla "lihtsalt rumal" otsus. 

Selle sissejuhatuse peale tahan esiteks küsida, kas see on vene šovinismipisikust tingitud, et venelane AŠ julgeb eestlastele õpetada, mida nad oma riigis peaksid tegema ja kuidas targalt toimetama? Väga levinud suhtumine siinsete tiblade hulgas. Ja veel tahaks teada, milline oleks õige ajastus, kas see oli minevikus või tuleb see tulevikus? Enne mida või pärast mida? Seda vastust tahaks tõesti kuulda. (Muidugi on teada, et siiras vastus tiblunnide poolt oleks, et "las jääb nii nagu on" ja ägedamate turbotiblunnid tahaksid vastata, et "andke meile kõik õigused ja tehke vene keel teiseks riigikeeleks (seniks kui moskoovia teid jälle ära okupeerib). Nii palju lühidalt sissejuhatuseks.

Esitab siis kaheksas punktis nö küsimused.

Esimeses punktis küsib, kas eesti elavad Vene kodanikud ei ole juba päris meie inimesed.

Oleneb "meie" defineerimisest, aga nad tõepoolest ei ole Eesti kodanike moodi absoluutselt (kui välja arvata väike hulk eesti rahvusest tiblastunud isikuid). Eesti kodanikud ei käi valimas VF presidenti ehk demonstreerimas oma lojaalsust huiloole; nad ei käi 9. mail Eesti vallutaja sümbolile lilli viimas ja ei kaitse hüsteeriliselt vallutajate tankimonumenti, nad ei lasknud 2014 aastal Krimmi annekteerimise puhul õhku rakette, nagu seda tegid lasnamäelased ja vb mujalgi need venelased, nad on kindlad, et nad vabastasid 1944. aastal Eesti ja kõik tehased ja majad ja muu on nende ehitatud ning ilus elu oli Eesti NSV-s (aga seda selle pärast, et venelased andsid viimasedki viinerid ja leiva eestlastele suurest lhkusest ära ning ise elasid või ja liha kaartidega kuni nõukliidu lõpuni).

Et AŠ-l on õnn tsiteerida "meie inimeste" küsimuses Piret Hartmani lolli väljaütlemist, jätab küll külmaks. Piret Hartman on poliitik ja loll; aga mille üle imestame või milles kahtleme?

Teises punktis mainib, et Putiniga kohtus Kersti Kaljulaid - taas tagasi eelmise lõigu lõpu juurde: Kersti Kaljulaid on loll, ebapädev president, kõik: täiesti inimesest lähtuv, üksikisiku roll ajaloos jmt.

Nii et küsimus on, et miks me karistame... vastan tõsiselt, aga sarkastiliselt: selleks, et te saaksite kisada "ušemljaajut". Me ju tunneme vene inimese psüühet, te panete kõik tugev-nõrk skaalale. Paneme siis teie küsimused ka. Kuna tiblad ei usu, et mida võiks olla antud või tehtud lihtsalt heast tahtest jmt, nad hindavad seda kui nõrkust ja muutuvad järjest orkimaks. Viiamse 30+ aasta jooksul ei ole eesti naiivsed lootused, et tiblad kuidagi integreeruvad jmt, täitunud. Ja eriti praegu on tundlik aeg.

(Kas ma tõesti teen selllised mammutpostituse nüüd?!)

Kolmas küsimus meid ei puudta, sest hetkel selliseid moskoovialaste kaebusi meie ei lahenda.

Neljas küsimus, et kes hakkab Narvas ja Sillamäel valimas käima? Vastus väga lihtne - EV kodanikud.

Viiendale küsimusele on lihtne vastus, et Eesti riigi seisukohalt on kindlasti parem, kui riigivastase tegevusega seotud inimeste poolt ei saa hääletada, kuna nad on juba vangis vmt. 

Kuuenda küsimusega on AŠ mingi loogilise konstruktsiooni jalgadelt pea peale pööranud, selles on loogikaviga, usun, et minu lugejatele on see selgelt näha.

Seitsmes küsimus on väga kistud ja ei vääri kommenteerimist.

Kaheksas küsimus on sissejuhatuses jällegi suur kurtmine ülekohtu üle, mis kurja Eesti on mordori kodanikele teinud; tahaks siinkohal lugeda ka seda, et oleme piiri kinni pannud ja ei ole lubanud tibladel siit ära kolida. See tõepoolest parandaks meie julgeoleku olukorda tunduvalt. Ma olen selles kindel. 

Kokkuvõtteks: mordoris on sadu tuhandeid orke, kes on läinud Ukrainasse vabatahtlikult raha eest tapma. Eestis on vähemalt kümneid tuhandeid, aga võib olla ka 100 000 orki, kes on uhked mordori üle ja huiloo on nende silmis õige juht. Eesti ühiskonnal ei ole õnnestunud nende meelsust muuta ja keskpikas perspektiivis ei õnnestugi. Aga me ei pea neid sallima ja kõige vähem peaksime kuulutama, et "integratsioon on kahesuunaline" ja muu sarnane idiootsus. Kahjuks on ohud, et segakoolides hakkavad ilmnema eesti laste juures venestumise probleemid ja muud sarnased ohud, on reaalsed. 

Kahjuks ei hakanud meil toimima dekoloniseerimine, mis mitmel pool mujal 90ndatel toimis, selle otsustamatuse viljad on kenasti küpseks saanud.  

Sügis, lehed ja leheküljed

Tänasega näib oktoober olevat alanud.

Enne seda oli kaheksa päikeselist päeva järjest! Palju ainet potentsiaalse kliimahüsteeria ägenemiseks.

 

 Ei viitsinud midagi teha, isegi mitte mõnda neist lõbusamatest asjadest ja lõin  nädala surnuks. Aga siis  saatsid toimetajad  tagasi minu artikli teksti, millest kõik retsensendid ja eeltoimetajad ja keeletoimetajad olid hoolega üle käinud ja palusid selle viie päeva pärast parandustega ja kohendustega jmt tagasi saata. Selline päästerõngas, et peaksin ikka midagi tegema, midagi jätkama ja lõpetama ning tagasi pöörduma millegi juurde, mis mõnda aega enam meeldegi ei tulnud. Selle asemel, et igavleda ja püüda miskit uut välja mõelda või leida. 

Esmalt lugesin korra artikli teksti koos pakutud parandustega ja ümbersõnastustega ja hulga ameerika ingl keele asendustega va oxfordiga pealiskaudselt; järgmisel päeval võtsin teksti uuesti ette ja tegin pool esimest ringi peale niguniuhti. 

Kuni reedeni  kestnud pusimine artikli kallal ei lubanud mul piisava põhjalikkusega lahti seletada ja kirjeldada, kui äge oli, et ühel õhtul lendas ühtäkki köögis ringi liblikas, mitte ööliblikas ja mitte vaksik (keda mõnes keeles sisuliselt lihtsalt koiks nimetatakse), ei midagi karvast ega koledat, vaid suur laperdav päevaliblikas. 

Liblika kavatsused said üsna pea selgeks, kui ta sättis ennast seinale magama. Umbes sinna, kuhu veekeetja aur pahatihti ulatub. Väga hooletu temast. Võtsin ta hellalt maha ja viisin esikusse, kus on rattad, kummipaat ja miljon varjulist kohta, kuhu pugeda ja magada kuni maini. Tema eelistab ikkagi magada keset lagedat seina ja seinalambi vahetus naabruses. Kessee liblika pähe näeb, eksole... miks talle just seal meeldib... või oli ta nii väsinud, et oleks võinud ka keset raekoja platsi purskkaevu serva peale magama jääda...

A' muidugi on oluline, mis konkreetne liblikas see siis on. Näikse olevat kas valgetähn-pajuliblikas või koguni kollatähn-pajuliblikas. Kuna tal on tiivad siivsalt seljale kokku pandud, nagu seisus kohustab, siis näen ainult nende alumist külge ja määrata on pisut keeruline.  

 

Elu on lühike, aga Ulysses on paks; sain kingituseks äsja ilmunud tõlke ja hakkasin nüüd lugema. Hea sügisene ajaviide.

Ma muidugi tean neid inimesi, kes väga intellektuaalideks pürgides on jutu sisse poetanud, et lugesid Ulyssest jmt. Kui on suur soov mind ka nende hulka arvata, siis palun väga, aga no keegi ju peab sellise tõlkija töö ja vaeva peale ikka raamatut lugema ka. Arvasin lugemist alustades ja esimese tosina lehekülje muljele toetudes, et Joyce oli tubli õllejooja, aga väidetavalt ta küll purjutas, aga eelistas veine.  Tekib küsimus, kas teha raamatule keskmise põhjalikkusega taustauuring, mõne autoriteedi arvamusega tutvuda vmt, või olla nagu tavalugeja sel ajal, mil see teos alles ilmus... dilemma.  

Plaanitu

 st et mul ei ole mingeid lähipäevi puudutavaid plaane. Kuna mingeid plaane ei ole, siis ei oska arvatagi, kui kauaks neid ei ole. Oli mul eelnev plaan palju töid teha, sain tehtud ka, on veelgi mida teha, aga päris hullult ei tahaks rabada, kui igavus just ei sunni. 

Oli plaan mängida 2000 tasemega arvuti vastu malet. Tegin plaani teoks, sain oma tulemused. 

Oli plaan olla natuke aega Apuulias ja olingi. Internetti kasutasin ainult bronnimisteks, lendudele registreerumiseks jmt, telerit ei vaadanud ja lehti ei lugenud. Et Nasrallah vastavalt populaarsele räpiloole (ja sellest ärgitatud minu 2 kuu taguse postituse väitele) leidis Iisraeli lennuväe käe läbi oma lõpu, on vaid üks näide selle kohta, et maailma asjad kulgesid mööda ettearvatavaid radu. Sellest uudisest sain teada tänu mulle edastatud teavitusele ja kajastusi, reageeringuid jmt meedias pole näinud.

 Kui Tukla võtmes Hamsunit etelda, siis peaks 

Apuuliast rääkides
kirjeldama selili lebavat kuusirpi kirikute katuste ja tornide kõrval ja malbeid madonnasid jmt. 

 

Bornhöhe vaimus võiks kirjeldada proosalisemalt ekslemisi ja inimesi.

Lugematu arvu literaatide sarnaselt võib pajatada toitudest ja veinidest. 

Mulle meeldivad kõige enam väikesed naljakad seigad ja juhtumised, kus on olulisel kohal need detailid, mida on raske edasi anda.

Vot võtame järgneva loo. 

Istume kohvikus Lecce vanalinna väravate juures, kus õnneks ei ole nägemisulatuses ühtegi ülepakutud fassaadiga barokk-kirikut ega paleed. Üks mitteturisti välikohvik. Tellime ühe cappuccino ja kaks americanot. Ettekandja küsib, et kas toob vett ka, meie sellega nõus. Varsti saabuvadki kohvid ja veeklaasid lauda, vaatan kahte tassi, kus paari sõrme jagu kohvi ja vaatan ettekandjat ja ütlen siis, et ikka americanot vaja, mitte espressot. Ettekandja vaatab mind kerge muigega, võtab laualt tasside ja veeklaaside ja tuhatoosi ja salvrättide hoidja ja suhkrukorvi vahelt väikese klaasist veekannu ja valab tassidesse kuuma vett juurde. Ise ütleb mustkunstniku maneeris:"Espresso - americano." Mina ei suuda muud ütelda kui et Miracolo! 

Mis on sellest loost puudu... väga palju. Esiteks eriline tundlik taju, mis on itaallastel arenenud pilkkontaktide osas.

Kohtuvad pilgud, vähemärgatavad ilmed ja reaktsioonid, omanäoline ätitjuud ja kerge huumorivirve. Aga olen nõus, kui ütlete, et see polnud eriline lugu, ja-jah, ei-ei.

Olen kindlasti juba varem kirjutanud, et espresso topelt veega on sageli minu eelistatuim kohv, aga selle valmistamine on eesti kohvikutes seni enamasti olnud ületamatult keeruline ülesanne. 

Kuna Lecce katedraali fassaad oli kinni kaetud ja kirikut restaureeriti, siis oma peamise elamuse sain kohalikust barokist istudes kohvikus, mis asub Püha Risti basiilika ees. Ma ei suutnud sellest korralikku pilti teha, huvi korral guugeldage Basilica di Santa Croce Lecce. Tõepoolest, barokk-linnad ei ole minu lemmikud nr 1. Saan aru, et taotlus on jõuda nii lähedale ekstaatilistele hallutsinatsioonidele kui võimalik, aga lõpuks on üledoos terve linna näol ikka pisut liiast. Teine sarnane linn, kus kunagi ühe päeva veetsin, on läheduses paiknev Noto Sitsiilias. Õnneks neelavad sellised linnad põhimassi turiste endasse ja väiksemad linnad, nt Barletta või Monopoli on päris kenad ringi jalutada ja vanemaid kirikuid vmt silmitseda. 

Muidugi on mere ääres kõige targem isu täis vaadata 

sinisest taevast ja veel sinisemast merest ja nende lõputust teineteise peegeldamisest.

Ja seal nii palju tühjust on näha. 

Ja igast sadamalinnast võiks teha akvarelli ja sellest meisterdada pusle. 

Seletamatul põhjusel oli mitmes linnas näha esinduslikesse hoonetesse paigutatud fotonäituseid. Tundusid enamasti olevat mingid suuremad projektid ja ühistööd jmt. Aga ma täpsemalt ei uurinud seda teemat. Oli ka suurte fotograafide ülevaatenäitusi, ikka ei tea, mis kampaania see oli.

 Roby Otel mängis kitarri just nagu lisatud videol ikka sama vaateplatvormi juures ja mingi tunde see ikka tekitas, päris liftimuusikat ta ei esitanud.