Liikluskeerises

 Ületasin rohelise tulega ühe, teise ja kolmanda tänava, selliseid 2 rida kõrvuti ja ristmikuga ning autode vooluga siit ja sealt suunast; lõpuks jõudsin vaiksemasse kohta, kus oli veel üks foor autodele ja jalakäijatele, polnud seal ei esimesi ega teisi, politsei mikrobuss veeres aeglaselt mööda, lasin sellel 20 meetrit eemalduda ja ületasin tänava. Buss pani sisse tagumise käigu ja sõitis minu kõrvale. Avatud aknast palus ametnik mul bussi kõrval natuke edasi liikuda ja kui peatusime, siis esitas küsimuse: Kas teate, miks ma teie poole pöördun? vmidagitaolist. Vastasin: Ületasin teed punase tulega. - Kas oskate põhjendada, miks te seda tegite?  Ja sellel kohal mina vastan muidugi, et - Kui autosid ja liiklust ei ole, siis luterlased ootavad punase tule taga, aga katoliiklased lähevad üle tee. 

Kas ma teadsin, et nii pole mõistlik vastata, muidugi; kas ma oleks tahtnud teisiti vasta? ei oleks. Mina olen minu vastus, minu tegu, minu iseloom ja muidugi minu saatus ja see vahesaatus oli 40 eurtsi trahvi. Kusjuures ma ei ülbitsenud ega olnud konfliktne, ei vaielnud ega seletanud. Mainisin, et sellise rikkumise eest kohas, kus on parkla ja kõik inimesed siiberdavad suvaliselt sõiduteed ületades ja autode vahel laveerides jne, oleks ehk võinud piirduda suulise hoiatusega, aga ametnik oli veendunud, et reegleid peab jälgima võimalikult rangelt. Mõlemalt poolt oli meie vestlus viisakas, aga punktivõidu naljatavas leebuses ja pingeid maandavas mängus sain ikkagi mina. Roolis olev ametnik turtsatas aeg-ajalt, mis tema paarilisel natuke vaipa alt tõmbas, aga no ei ta taganenud, ikka et meil on silmad ees ja taga (on neil ikka fikseeriv kaamera, mis tahapoole näitab? eks vist ikka on.); nägite, et me oleme, aga ikka ületasite... Tegelikult ma lasin neil paarkümmend meetrit edasi sõita, aga olgu pealegi. No ja siis veel võrdlus, et kuidas autojuhid ikka seisavad jne, pole tegelikult pädev. Ma ikkagi ei vaielnud, mainisin, et võin vestelda seni, kuni ta arvab, et peaksime, aga ei taha nende aega raisata.

Mis sõnumiga ma sel teemal siis lõpetaks? Grammikene minu suhtumine politseisse muutus, sest neil peaks ikkagi olema teine lähenemine, kui vahikoeral, kes midagi kaitseb. Selline rohkem kogukonnatundlikum ja inimesega häid suhteid taotlev. Natuke vist targem. Ma vihkan halbu pedagooge, oma võimu näitavaid inimesi jmt. 

Kas ma hakkan edaspidi liikluseta tänaval seisma punase fooritule taga? Kindlasti mitte.  Lisaks olen ma liikluses alati üliviisakas, tänan viipega autojuhte, kes sebra juures peatuvad jne. Võib olla, et see politseinik on protestant ja talle ei meeldi märkused vabakirikute liikmete kohta?

Vist ei ole seda naljakest siin varem avaldanud - Küsivad nunnad kloostrikooli tüdrukutelt, et kelleks nad tahavad saada, kui suureks kasvavad. Tüdrukud siis vastavad, et kes õpetajaks, kes lauljaks, kes kokaks jne, aga üks vastab "Prostituudiks." Kuidas-kuidas, küsib nunn õhku ahmides. "Prostituudiks," kordab tüdruk kangekaelselt. "Ohh, Jumal tänatud," ütleb nunn, "ma kuulsin alguses, et "protestandiks". 

No ja sellega on tänane postitus lõppenud. Minge rahus! (Ja olge liikluses tähelepanelikud!)  

Reageerin kiirelt ja raevukalt

 Venekeelse Delfi peatoimetaja Andrei Šumakov püüab, ma usun, et ta siiralt püüab, teeb seda ka täna kordusilmunud Eesti Päevalehe arvamuses, milles langetab hinnangu, et Venemaa kodanikelt kohalikel valimistel osalemise õiguse ära võtmine on rumal, kahjulik ja valesti ajastatud. Olla "lihtsalt rumal" otsus. 

Selle sissejuhatuse peale tahan esiteks küsida, kas see on vene šovinismipisikust tingitud, et venelane AŠ julgeb eestlastele õpetada, mida nad oma riigis peaksid tegema ja kuidas targalt toimetama? Väga levinud suhtumine siinsete tiblade hulgas. Ja veel tahaks teada, milline oleks õige ajastus, kas see oli minevikus või tuleb see tulevikus? Enne mida või pärast mida? Seda vastust tahaks tõesti kuulda. (Muidugi on teada, et siiras vastus tiblunnide poolt oleks, et "las jääb nii nagu on" ja ägedamate turbotiblunnid tahaksid vastata, et "andke meile kõik õigused ja tehke vene keel teiseks riigikeeleks (seniks kui moskoovia teid jälle ära okupeerib). Nii palju lühidalt sissejuhatuseks.

Esitab siis kaheksas punktis nö küsimused.

Esimeses punktis küsib, kas eesti elavad Vene kodanikud ei ole juba päris meie inimesed.

Oleneb "meie" defineerimisest, aga nad tõepoolest ei ole Eesti kodanike moodi absoluutselt (kui välja arvata väike hulk eesti rahvusest tiblastunud isikuid). Eesti kodanikud ei käi valimas VF presidenti ehk demonstreerimas oma lojaalsust huiloole; nad ei käi 9. mail Eesti vallutaja sümbolile lilli viimas ja ei kaitse hüsteeriliselt vallutajate tankimonumenti, nad ei lasknud 2014 aastal Krimmi annekteerimise puhul õhku rakette, nagu seda tegid lasnamäelased ja vb mujalgi need venelased, nad on kindlad, et nad vabastasid 1944. aastal Eesti ja kõik tehased ja majad ja muu on nende ehitatud ning ilus elu oli Eesti NSV-s (aga seda selle pärast, et venelased andsid viimasedki viinerid ja leiva eestlastele suurest lhkusest ära ning ise elasid või ja liha kaartidega kuni nõukliidu lõpuni).

Et AŠ-l on õnn tsiteerida "meie inimeste" küsimuses Piret Hartmani lolli väljaütlemist, jätab küll külmaks. Piret Hartman on poliitik ja loll; aga mille üle imestame või milles kahtleme?

Teises punktis mainib, et Putiniga kohtus Kersti Kaljulaid - taas tagasi eelmise lõigu lõpu juurde: Kersti Kaljulaid on loll, ebapädev president, kõik: täiesti inimesest lähtuv, üksikisiku roll ajaloos jmt.

Nii et küsimus on, et miks me karistame... vastan tõsiselt, aga sarkastiliselt: selleks, et te saaksite kisada "ušemljaajut". Me ju tunneme vene inimese psüühet, te panete kõik tugev-nõrk skaalale. Paneme siis teie küsimused ka. Kuna tiblad ei usu, et mida võiks olla antud või tehtud lihtsalt heast tahtest jmt, nad hindavad seda kui nõrkust ja muutuvad järjest orkimaks. Viiamse 30+ aasta jooksul ei ole eesti naiivsed lootused, et tiblad kuidagi integreeruvad jmt, täitunud. Ja eriti praegu on tundlik aeg.

(Kas ma tõesti teen selllised mammutpostituse nüüd?!)

Kolmas küsimus meid ei puudta, sest hetkel selliseid moskoovialaste kaebusi meie ei lahenda.

Neljas küsimus, et kes hakkab Narvas ja Sillamäel valimas käima? Vastus väga lihtne - EV kodanikud.

Viiendale küsimusele on lihtne vastus, et Eesti riigi seisukohalt on kindlasti parem, kui riigivastase tegevusega seotud inimeste poolt ei saa hääletada, kuna nad on juba vangis vmt. 

Kuuenda küsimusega on AŠ mingi loogilise konstruktsiooni jalgadelt pea peale pööranud, selles on loogikaviga, usun, et minu lugejatele on see selgelt näha.

Seitsmes küsimus on väga kistud ja ei vääri kommenteerimist.

Kaheksas küsimus on sissejuhatuses jällegi suur kurtmine ülekohtu üle, mis kurja Eesti on mordori kodanikele teinud; tahaks siinkohal lugeda ka seda, et oleme piiri kinni pannud ja ei ole lubanud tibladel siit ära kolida. See tõepoolest parandaks meie julgeoleku olukorda tunduvalt. Ma olen selles kindel. 

Kokkuvõtteks: mordoris on sadu tuhandeid orke, kes on läinud Ukrainasse vabatahtlikult raha eest tapma. Eestis on vähemalt kümneid tuhandeid, aga võib olla ka 100 000 orki, kes on uhked mordori üle ja huiloo on nende silmis õige juht. Eesti ühiskonnal ei ole õnnestunud nende meelsust muuta ja keskpikas perspektiivis ei õnnestugi. Aga me ei pea neid sallima ja kõige vähem peaksime kuulutama, et "integratsioon on kahesuunaline" ja muu sarnane idiootsus. Kahjuks on ohud, et segakoolides hakkavad ilmnema eesti laste juures venestumise probleemid ja muud sarnased ohud, on reaalsed. 

Kahjuks ei hakanud meil toimima dekoloniseerimine, mis mitmel pool mujal 90ndatel toimis, selle otsustamatuse viljad on kenasti küpseks saanud.  

Sügis, lehed ja leheküljed

Tänasega näib oktoober olevat alanud.

Enne seda oli kaheksa päikeselist päeva järjest! Palju ainet potentsiaalse kliimahüsteeria ägenemiseks.

 

 Ei viitsinud midagi teha, isegi mitte mõnda neist lõbusamatest asjadest ja lõin  nädala surnuks. Aga siis  saatsid toimetajad  tagasi minu artikli teksti, millest kõik retsensendid ja eeltoimetajad ja keeletoimetajad olid hoolega üle käinud ja palusid selle viie päeva pärast parandustega ja kohendustega jmt tagasi saata. Selline päästerõngas, et peaksin ikka midagi tegema, midagi jätkama ja lõpetama ning tagasi pöörduma millegi juurde, mis mõnda aega enam meeldegi ei tulnud. Selle asemel, et igavleda ja püüda miskit uut välja mõelda või leida. 

Esmalt lugesin korra artikli teksti koos pakutud parandustega ja ümbersõnastustega ja hulga ameerika ingl keele asendustega va oxfordiga pealiskaudselt; järgmisel päeval võtsin teksti uuesti ette ja tegin pool esimest ringi peale niguniuhti. 

Kuni reedeni  kestnud pusimine artikli kallal ei lubanud mul piisava põhjalikkusega lahti seletada ja kirjeldada, kui äge oli, et ühel õhtul lendas ühtäkki köögis ringi liblikas, mitte ööliblikas ja mitte vaksik (keda mõnes keeles sisuliselt lihtsalt koiks nimetatakse), ei midagi karvast ega koledat, vaid suur laperdav päevaliblikas. 

Liblika kavatsused said üsna pea selgeks, kui ta sättis ennast seinale magama. Umbes sinna, kuhu veekeetja aur pahatihti ulatub. Väga hooletu temast. Võtsin ta hellalt maha ja viisin esikusse, kus on rattad, kummipaat ja miljon varjulist kohta, kuhu pugeda ja magada kuni maini. Tema eelistab ikkagi magada keset lagedat seina ja seinalambi vahetus naabruses. Kessee liblika pähe näeb, eksole... miks talle just seal meeldib... või oli ta nii väsinud, et oleks võinud ka keset raekoja platsi purskkaevu serva peale magama jääda...

A' muidugi on oluline, mis konkreetne liblikas see siis on. Näikse olevat kas valgetähn-pajuliblikas või koguni kollatähn-pajuliblikas. Kuna tal on tiivad siivsalt seljale kokku pandud, nagu seisus kohustab, siis näen ainult nende alumist külge ja määrata on pisut keeruline.  

 

Elu on lühike, aga Ulysses on paks; sain kingituseks äsja ilmunud tõlke ja hakkasin nüüd lugema. Hea sügisene ajaviide.

Ma muidugi tean neid inimesi, kes väga intellektuaalideks pürgides on jutu sisse poetanud, et lugesid Ulyssest jmt. Kui on suur soov mind ka nende hulka arvata, siis palun väga, aga no keegi ju peab sellise tõlkija töö ja vaeva peale ikka raamatut lugema ka. Arvasin lugemist alustades ja esimese tosina lehekülje muljele toetudes, et Joyce oli tubli õllejooja, aga väidetavalt ta küll purjutas, aga eelistas veine.  Tekib küsimus, kas teha raamatule keskmise põhjalikkusega taustauuring, mõne autoriteedi arvamusega tutvuda vmt, või olla nagu tavalugeja sel ajal, mil see teos alles ilmus... dilemma.