Translate

teisipäev, 13. august 2024

Kärpisin seda teksti

sest arvuti jooksis kinni, lülis välja ja tundus, et siin võis olla midagi sisuliselt ebasobivat. Ju ikka.

Kunagi vist mainisin, et kuulun nende hulka, kes ei ole Pariisist eriti vaimustunud. Ei taha sellega uhkeldada, natuke on isegi kahju, et nii on. Mainin seda muidugi seoses olümpiaga. Olid sellised päevad, et istun arvutis, vaatan mänge, siis teen arvutis tööd, siis vaatan mänge, lõpuks ei teagi, kas see oli nüüd töötamise aeg või spordi vaatamise nädalad. Lahjendatud töötamine.

Eile õhtul olla Vabaduse alleel, või kuidas ta nimi ongi, Jaani nimeline lauljatar rahvale tasuta esinenud! Vot nii, Euroopa! Nägite?! Kuulsite?! Kas neil esineb Jaani?! Ise nägin mõne päeva eest, et hakkas esinema see armeenia poiss, Stepan. 1kord taksos kuulsin 1 tema laulu. Tänav või puiestee või allee oli ikka täitsa autovaba ja nägi välja nagu Tartu Laat 1991 või midagi, mingid telgid, värgid; ja autod ja kaubikud jmt olid kõik pargitud parki. Dialektika. Tartu on galaktika dialektikapealinn. Olla olnud mingi söögi-joogi festival vmt.

Teletöötajale oli Kanal 2 võimaldanud Pariisi kohvikutes maitsta sibulasuppi, konnajalgu ja tigusid. Sibulasuppi ma ikka teen ja olen seda siin korra või kaks maininud ka. Konnajalgadega on sihuke lugu, et no alati kohustuslikult kõlab, et maitsevad nagu kana. Üksikute eranditega, ma ei ole kanaliha sõber. Siis pole ka konnade jalad meelde tulnud, alati on ju alternatiive, mida eelistada. Linnukese pärast ma tavaliselt ei hakka sööma, või siis kellegi teise portsust maitsen, vb. 

Aga siis need teod, mis telenäole ei meeldinud... Olen vist kahel korral neid Prantsusmaal söönud ja olid päris head, aga ma olen ka üsna molluskisõbralik sööja. Teod tahavad sihukest head paksu tumedat kastet, seda ma nüüd teleris ei näinud.

Neid viinamäetigusid on meil ikka seostatud tsistertslastega. Praegu on lähimail teofarme nii Lätis, Leedus, kui ka Poolas. Teovabrikud.

Mungad kadusid siin juba ammu, aga nende teod on jäänud. Üks  asuralasid on mul vahetus naabruses ja kuna teod võeti 1994. aastal kaitse alt välja, siis planeeritav uusarendus langeb peagi nende elupaigale nagu asteroid; siis on neil lõpp nagu tsistertslastelgi.  Pole seal tigudel  enam sellist pulli ja tralli.     👉

Suvilas lõppes kaks aastat kestnud elurikkuse eksperiment; ei pügatud, ega niidetud või trimmerdatud. Õunapuude alla tekkis õunapuuvõsa, marjapõõsad loobusid, muudest väiketaimedest ei jäänud õieti jälgegi. 

Ja sinna olid ümber asunud üsna mitmed lähikonna viinamäeteod. Täiesti vabapidamisel. Närivad vundamendilt ja seintelt krohvi, ju on karpide ehitamiseks vaja lupja.


Veel paar-kolmsada aastat ja ongi maja ära söödud.

Ega tigudel kiiret pole, ei nad torma kuhugi.

Aeglane elu.

 

 

Rohtunud aias

       Mesilastarud tühjad

  Puude all õunad

 

Yanatoom on jälle ajaleheveergudele sattunud seoses mingi postitusega, täitsa bsh-x ja mallu2 läheb kätte ära. Kuvand, ma mõtlen. 

Ise MEP, aga aru pole peas. (Samas vaikselt ta Eesti riigile püüab abiks olla, andis K-le olulisi vihjeid nende KOOS tegelaste kohta, vb oli siin omakasu ka mängus, aga abiks ikka. Ma oletan.)


esmaspäev, 5. august 2024

Yana Toom kandis raha Ukraina armee toetuseks

 Nali muidugi.

Läks juuli mööda ja suht' väheviljakalt. Oli plaanis lugeda veel  selliseid autoreid nagu Javier Marias,  Roberto Bolaño Ávalos ja Javier Cercas, aga pole nendeni veel jõudnud. Uimerdan Balti tragöödiat lugeda, aga sellised raamatud, mis algavad varasemate lapsepõlve mälestuste pikkade kirjeldustega, ei edene mõnikord kuigi jõudsalt. Ehkki on olnud ka erandeid.

Ostsin piletid Itaaliasse ja bronnisin majutuse. Saapa kontsale. Käiks siis ära ka Matera linnas, mis oli 2019 Euroopa kultuuripealinn. Sel puhul oli neil üle linna laiali Dali skulptuuride näitus (võrdle Tartu sürrealistide näitusega). Kunagi ümberasustatud elanikega Matera elatub nüüd peamiselt turismist. Aga neid ei ole seal oktoobris hordidena.


Pole sellist muret, nagu nt jälle võib lugeda Veneetsia kohta. Viimases ei tohtinud valel kellaajal küll valesse kohta sattuda.  Mõne aasta eest kaaluti Veneetsias ratastega kohvrite keelustamist, aga nad ikka ei ole selleni jõudnud.

Mulle käib pidev kohvirataste kõrin ka vahel närvidele, mõistnuksin neid täielikult, kui nad oleks need keelanud.

Viimastel päevadel on kuidagi palju igasugust kiunumist kuulda.

Valitsus ja reformikad püüavad pärast Konjunktuuriinstituudi ettekannet meeleheitlikult ja neile omase matsliku ülbusega seletada, tänu nende targale juhtimisele on Eesti õigel teel. 

Kui mingi aja pärast selgub, et Eesti Vabariik on paks, vaene ja rumal, siis on selles süüdi eelmised valitsused, meie väike turg, Põhjamaades valitsev olukord, Venemaa ja kliima. (Midagi jäi nüüd välja...)

Esitiblunn Toom'ile ei meeldi Untsakate laulusõnad tiblunnide mutta tampimise kohta. Yana ise on küll näiteks selle kohta, et ole saa kuitahes tiblunnimutt, demokraatlikus Eestis võid jõuda nii haljale oksale ja sellise tipp-elu juurde, et õitse seal Brüsselis, käi mööda kaubamaju ja restorane koos kambajõmmi Ždanokaga (kaks tiblunnimutti on jõud!), pea Tallinnas kontorit, mis aitab moskoovia heaks töötavaid teisi tiblasid, keda Eesti rahulikult tegutseda ei lase, väljenda kõige ropemal kombel põlgust eesti vastu, anna moskoovia propagandale abi ja ainest jne. Võiks ju mutta tampida küll, kahjuks me oleme nii kannatlikud. 

Järjekordselt pean ütlema, et aga vaadake iisraellasi. Kui juba laulavad, siis ka teevad.  

  Ismail Haniyeh ja Mohammed Deif'i kannul,

Fuad Shukr'i järel, Hassan  Nasrallah, valmis panna! 

Ja nemad on harjunud, et Iraan või Hezbollah niutsatavad. 

  Täna oli Päevalehes Olga Štraubel päris asjalik 

arutlus nende kolme mordorist päästetud tegelase esinemise kohta, kes arvasid, et sanktsioonid mordorile võiksid lõppeda, ja et orkid on tegelikult kõik ikka toredad ja vaesed kannatajad jne jmt.

Kusagile toimetustesse peaks välja panema sildid, et Tiblade kaebusi vastu ei võeta. Kui toredad need orkid on, oskas Štraube arutleda päris hästi. Vist ta ei jõudnud oma arutlusse mahutada, et orkide püsiväärtused ja nende olemise telg on raha ja vägivald. Halvematel aegadel ninaesine ja sadism. Nende eripärade hulka kuulub mitte õigeusk, millisesse maailma ja kultuuri neid ekslikult on lahterdatud, vaid künism ja algeline individualism. Ning nende käitumismustri määrab orjalik ebakindluse ja alaväärsuse tunde ülekompenseerimine. Kui neile selleks võimalus avaneb.

Pealik on täpselt selline, nagu orkidele meedib - ta on rikas ja karm. Ta lubab endalt paluda. Seega ta on tegelikult hea.

Kui õhtlu on vaba aega, siis uurin pisut lähemalt kunstniku ja kirjaniku Katja Margolise kohta, kes juba mõnda aega elab Veneetsias ja on seisukohal, et pole muud võitlust kremloidide vastu, kui relvaga käes. Tundub muidu ka tark ja andekas inimene olevat.

 


 


laupäev, 13. juuli 2024

Linnas olla laat

 

Hommikul tundus olevat hea päev liblikate pildistamiseks ja mõtlesin, et kas läheks rattaga või rattata, aga nüüd on pilvine, ju hakkab hiljem sadamagi.  

Küllap raamatuklubide ja muude läbiloetud lehekülgedele keskendunud seltsingute aktiivsed liikmed teevad mulle pika puuga ära ning ega ma püüagi lugemisi mainides eriliselt hiilata, lihtsalt nendin, et  Armastus ja muud deemonid sai loetud. Arvustust ei tule, kokkuvõtlik tõdemus, et GGM-i võib alati lugeda. Raamatu teema on eluummikud ja ebaõnn, surm ja ebausk. Elu, mis on nagu surm; ja usu asemel ebausk. Heatujuraamat see ei ole. Tardumuses tegelased, lootusetud saatused. Võib olla ka subjektiivne hinnang ja muile lugejatele tundub see lugu naljakam.

 

Eilne päev, rõõmsa sündmuse päev, saadud tundetulva


ja raamatu mõjul tekkinud järelmõtted keerlesid selle ümber, et kuidagi on omavahel seotud julgus ja armastus ning rõõm, et kui on julgust elada, siis on ka elurõõm, aga kui on läbivalt mingi kartus, siis tunded nagu armastus või rõõm, on inimesel enesemanipuleeritud ja tasalülitatud. Ei kõla väga sügavmõtteliselt, tundub ehk banaalnegi, aga antud hetkel oli vajalik läbi tunnetada.  



 Aga seoses autoriga tuli mulle meelde, et on üks (ja küllap rohkemgi kui üks) tõik GGM-i elus ja tegevuses, mida eriti ei mainita. Hästi on ju teada, et ta oli Fidel Castroga väga sõbralikes suhetes (FC jaoks muidugi oluline maine aspektist ja GGM-ile kasulik muuhulgas ka varanduslikult). Meilgi teles näidatud filmi Kuuba võrgustik sündmustes oli Marquesil üsna oluline roll. 

Nimelt andis Castro tema kätte isikliku kirja Clintonile, mille M pidi üle andma. Seda ta tegigi, küll mitte otse presidendile, kellega ta sel korral siiski ei kohtunud, vaid kolmele abile. Ning selle järel toimus kohtumine Kuuba ja USA julgeoleku ja luure esindajate vahel jne. Seega oli ta väärtuslik usaldusmees ja vahendaja läbirääkimiseks ja koostööks, mis varjatult toimus. Kuuba spioonid USA-s olid muidugi valitsejate jaoks lihtsalt väike kadu, et nad mõned aastad vangis istusid, ei teinud kellegi meelt kurvaks.

Nüüd lugesin GGM-i Väljakuulutatud mõrva kroonikat.  Selles aimub autori noorepõlve reporterikogemus  selgelt ja jutustuse vormi alusena. Viimase neljandiku eel hakkasin juba ootama, kas lõpus avanevad mingid tagamaad ja midagi ootamatut ilmneb või on lõppu pandud miski puänt, midagi sarnast seal ka oli, aga üsna hillitsetud ja loo arengu seisukohast pigem vähetähtsana. Teksti viimane osa oli tempokas ja natuke filmilik.

Mõtlen/kaalun, et oktoobris peaks vist Itaaliasse sõitma,


küsimus on, kas kõrgkultuuri vaatama või kohalikku olustikku süüvima. Kas nt kuhugi sinna, kus võiks kuulda ja näha tarantellat või pizzicat, (vist eelistaks sihukest ekstaatilist, tumedat, ja et oleks vahel ka tunnet, et Non c’era da vinì, non c’era da vinì

Non c’era da vinì e so’ vinutu).
 
Itaalia tundub nii suur, et ei jõuagi kõikjale ja kõigeni. Lisaks sellele pole mulle antud sellist võimet, et suudaksin mõne päevaga vastu võtta tohutut infomassi, mida giid üksteisele järgnevate vaatamisväärsuste sigrimigri juures edastab.
 
Nii et minu seitse korda Itaalias käimist võib, kui hakata üles lugema linnu ja kohti, olla umbes sama pikk loetelu, kui palju mahub penskarite grupi bussireisi marsruuti. Mitte et ma kahetseks või kõhkleks oma eelistustes reisida aeglaselt.