Linnas olla laat

 

Hommikul tundus olevat hea päev liblikate pildistamiseks ja mõtlesin, et kas läheks rattaga või rattata, aga nüüd on pilvine, ju hakkab hiljem sadamagi.  

Küllap raamatuklubide ja muude läbiloetud lehekülgedele keskendunud seltsingute aktiivsed liikmed teevad mulle pika puuga ära ning ega ma püüagi lugemisi mainides eriliselt hiilata, lihtsalt nendin, et  Armastus ja muud deemonid sai loetud. Arvustust ei tule, kokkuvõtlik tõdemus, et GGM-i võib alati lugeda. Raamatu teema on eluummikud ja ebaõnn, surm ja ebausk. Elu, mis on nagu surm; ja usu asemel ebausk. Heatujuraamat see ei ole. Tardumuses tegelased, lootusetud saatused. Võib olla ka subjektiivne hinnang ja muile lugejatele tundub see lugu naljakam.

 

Eilne päev, rõõmsa sündmuse päev, saadud tundetulva

ja raamatu mõjul tekkinud järelmõtted keerlesid selle ümber, et kuidagi on omavahel seotud julgus ja armastus ning rõõm, et kui on julgust elada, siis on ka elurõõm, aga kui on läbivalt mingi kartus, siis tunded nagu armastus või rõõm, on inimesel enesemanipuleeritud ja tasalülitatud. Ei kõla väga sügavmõtteliselt, tundub ehk banaalnegi, aga antud hetkel oli vajalik läbi tunnetada.  

 Aga seoses autoriga tuli mulle meelde, et on üks (ja küllap rohkemgi kui üks) tõik GGM-i elus ja tegevuses, mida eriti ei mainita. Hästi on ju teada, et ta oli Fidel Castroga väga sõbralikes suhetes (FC jaoks muidugi oluline maine aspektist ja GGM-ile kasulik muuhulgas ka varanduslikult). Meilgi teles näidatud filmi Kuuba võrgustik sündmustes oli Marquesil üsna oluline roll. 

Nimelt andis Castro tema kätte isikliku kirja Clintonile, mille M pidi üle andma. Seda ta tegigi, küll mitte otse presidendile, kellega ta sel korral siiski ei kohtunud, vaid kolmele abile. Ning selle järel toimus kohtumine Kuuba ja USA julgeoleku ja luure esindajate vahel jne. Seega oli ta väärtuslik usaldusmees ja vahendaja läbirääkimiseks ja koostööks, mis varjatult toimus. Kuuba spioonid USA-s olid muidugi valitsejate jaoks lihtsalt väike kadu, et nad mõned aastad vangis istusid, ei teinud kellegi meelt kurvaks.

Nüüd lugesin GGM-i Väljakuulutatud mõrva kroonikat.  Selles aimub autori noorepõlve reporterikogemus  selgelt ja jutustuse vormi alusena. Viimase neljandiku eel hakkasin juba ootama, kas lõpus avanevad mingid tagamaad ja midagi ootamatut ilmneb või on lõppu pandud miski puänt, midagi sarnast seal ka oli, aga üsna hillitsetud ja loo arengu seisukohast pigem vähetähtsana. Teksti viimane osa oli tempokas ja natuke filmilik.

Mõtlen/kaalun, et oktoobris peaks vist Itaaliasse sõitma,

küsimus on, kas kõrgkultuuri vaatama või kohalikku olustikku süüvima. Kas nt kuhugi sinna, kus võiks kuulda ja näha tarantellat või pizzicat, (vist eelistaks sihukest ekstaatilist, tumedat, ja et oleks vahel ka tunnet, et Non c’era da vinì, non c’era da vinì

Non c’era da vinì e so’ vinutu).

 

Itaalia tundub nii suur, et ei jõuagi kõikjale ja kõigeni. Lisaks sellele pole mulle antud sellist võimet, et suudaksin mõne päevaga vastu võtta tohutut infomassi, mida giid üksteisele järgnevate vaatamisväärsuste sigrimigri juures edastab.

 

Nii et minu seitse korda Itaalias käimist võib, kui hakata üles lugema linnu ja kohti, olla umbes sama pikk loetelu, kui palju mahub penskarite grupi bussireisi marsruuti. Mitte et ma kahetseks või kõhkleks oma eelistustes reisida aeglaselt.