Variatsioonid 7 ptk

Film

Vaatasin eile filmi The Menu (2022), peaosas Anya Taylor-Joy ja Ralph Fiennes. Meie kinodes näidati seda üsna pea pärast ilmumist, aga kinno ma ei sattunud. Hea film, tegevuses on põnevust ja koomilist vaibi, filosoofiat ja psühholoogiat, natuke teatraalsust ja väga head näitlejatööd. Toimetab satiiriliselt  moodsa köögikunsti teemal ja viitab kokkadele ja restoranidele, kes on tunnistatud maailma parimateks ja kus kasutatakse udupeeneid uusi tehnoloogiaid. Satiiri ja sarkasmi jagub ka toidukriitikute suunas ja natukevõirohkem kokkade pihta. Üsna kesksel kohal on täiuseihalus ja vajadus saada tunnustatud ning selle nimel tehtavate loobumiste ja pingutuste teema. Mis ju mingil määral universaalsed probleemid. Mulle näib, et sel filmil on keskmisest linaloost tunduvalt rohkem sisu. 

Tegijate hulgas on Succession'i (HBO seriaal) juhtivad jõud ja sarja tonaalsust on ka filmis tunda. Kohati üle vindi keeratud väikesed stseenid, aga mitte üle soolatud või liiga pipraselt, just puhta maitse esile toomiseks (hahaha, (filmi)gurmaani sõnavahtu ikka ka).

Kohati oleks võinud serveerimise käikude ja nende vahel esitatud stseenide juures isegi pinget juurde kruvida ja kui nt üks kokkadest endal söögisaalis ajud sodiks lasi, võinuks küpsetatud üdikondi ja punaka kastme asemel pakkuda üdiklimpe heledamat värvi kirsikastmega, aga film hoidus siiski naturalismiga üle pingutamast ja jäi valdavalt paraesteetiliseks ja põhiliselt küllaltki hillitsetuks. Pole nagu suur ja kole horrorfilm, mis ongi mulle sobiv, sest ma eriti ei seedi õudukaid.

 

Elu

Pärast sellist gurmaanivärki pole eriti glamuurne, et tegin vahepeal täidetud kalmaarituube.  

Kui natuke vaeva näha ja osta vajalikke

koostisaineid (nt spinat, seedriseemned, pecorino romano, anšoovised, fenkol, sidrun(ikoor) ja riivsai), saab üsna lihtsalt teha täidetud kalmaarituube sitsiilia moodi. Kui neid liiga kauaks ahju ei jäta, siis on nad ju täitsa maitsvad. 

 

Elukunstid

Kultuuripealinn sai vist juba enam-vähem läbi. Projekti-inimesed näitasid oma ellujäämise strateegiat ja taktikat. Nüüd peavad välja mõtlema või leidma mõne järgmise projekti. Aga kandideerides on üks tugev punkt CV-s juures. Üks kutt arvati isegi Euroopasse mingiks eksperdiks. Olla muidu Rakvere mees. Osa tegijaid võib jälle uhkelt Tallinna tagasi minna selle tõdemusega, et näitasime ülikooli matsidele, mis kultuur on. Mõne leheloo peab  veel avaldama, et paneks kindlalt punkti ja kuulutaks selle aasta enneolematuks Tartu edulooks ja uue epohhi alanuks.

 

Viited

You know what I'd really like? (...) A real cheeseburger. Not some fancy, deconstructed, affluent bullshit, a real cheeseburger.

 

Teaduse piir väga lähedal

Teadus on ikka väga subjektiivne asi, oleneb väga sellest, kes teeb. Sain kätte füüsikaliste meetoditega tehtud analüüside tulemused, terve seeria, tosinkond proovi, ja kõik tulemused metsas, vb on mõni juhuslik kokkulangevus nt Rakvere linna aiateivaste arvuga või labori töötajate keskmise pikkusega (mõõdetuna sentimeetrites). Aga tubli tükk teaduslikku butafooriat, liidame muu dokumentatsiooniga ja las siis keegi kusagil loeb ja ahmib õhku. Reaalteadus, analüüsid, meetodid... mõneks ajaks minu huvi jahtus. 

 

 Vahemäng sõnadega

Eesti 200 sõnamängud on üks teema, mida peaks kuidagi semiootiliselt uurima ja pikemalt lahkama, aga ma ei viitsi sellest mingit esseed vormida. Paar tähelepanekut. Esimene ja juba ammune oli see sõnake "nupukas". Lahendused nupukad jmt. Unustati ja asendati sõna "tark". Kunagi Eesti ikka unistas targast tootmisest ja majandusest jms. Teine keskne ja populaarne termin on neil "personaalne", riik ennekõike jah. Vot kui selle asemel oleks "inimlik", siis tahaks küll loota, et toimub mingi meeldiv nihe, aga personaalne tundub olevat midagi, mis pole inimlik. Kolmanda mõiste vormimine on muidugi väike meistriteos ja seda on paljud märganud. Pärast aastaid väldanud sõnavahuga kaetud projektide elluviimist asendati "elukestev õpe" ja "täiskasvanuharidus" mõnitava "hobiharidusega", millele muidugi tuleb lõpp teha. On ju täiesti arusaamatu, milleks inimesed õpivad aednikuks kui nad tegelikult on raamatupidajad vmt. Ei suuda ma seletama hakata, et selleks, et oma aedu ilusamaks harida (kuis igapäevaselt praktiline ja ilus ja kui sügavalt sümboolne ja kultuurne). Haridusminister ei saa aru, tehtagu oma igandlikud peenrad kuidagi moodi kaevates ja külvates ja asi vask. Ma lõpetan selle teema kuni uue värdmõiste laiema leviku epideemia puhkemiseni.   

 

Liikluskeerises II

Õhtusel jalutuskäigu läbi Supilinna spordipargi ja vabaujula poole tasub lumisel õhtul ronida suusaradade keskel olevale künkale ja heita pilk kuuvalguses paistvatele lumistele puudele ja katustele ning  tuulevaikuses korstendest  kerkivatele püstloodis suitsusammastele. Sinnapoole ma eelmisel nädalalõpul suundusingi. Pikas mustas mantlis ja mustades teksades, musta mütsi ja saabastega. Valgustatud tänavatel ja pimeduses oli liikvel vaid mõni inimene ja autosidki oli üksikuid. 

Jõudsin spordipargini ega olnud seal veel paari sammugi õigupoolest teinud, turnisin sõidutee serval, kus ei tundunud olevat libe, kui märkasin, et parklas seisab valge minibuss, politsei vilkur peal, vastavad kirjad külgedel. Märkasin neid mõistagi enne, kui neil läinuks korda mustas riietuses kuju pimedal teeserval näha. Buss hakkas parklast minu suunas liikuma, aeglaselt. Mina seisin tallatud lumel ja ei liikunud. Peas valmis stseen järgneva dialoogiga: Buss peatub minu kõrval ja politseinik esitleb end, seejärel küsib: "Kus on teie helkur? Kas teate, et jalakäijal peab olema helkur? - Mina: "Just avastasin, et helkur on ära kadunud, helistasin tuttavale ja ootan siin seni, kuni ta mulle uue helkuri toob."  

Pimedas ilma helkurita seista on ju lubatud?    

Muutused, muutused

 Esimene lumi; nädala jagu varem kui eelmisel aastal. Nii tuim ei saa ju olla, et seda ei mainikski. Hetkel taevast enam lund juurde ei saja, aga puudelt langeb märgi lumetükke alla ja sellist krae vahel saada ei tahaks. Liiga teravalt tunnetatud reaalsus. Eelistaks mahedamat, hella ja hõljuvat reaalsust.

Seened kasvavad, neile lumi sobib.         

Tänane päev sobib mulle pigem 

raamatutes tuhlamiseks ja paberitega 

sahistamiseks. Ja et on Ukrainas toimuva sõja 1001. päev siis on sobiv keskenduda ja vaadata, mis on Muutuste raamatul sõja edasise käigu kohta öelda.

See on hea mõte, aga esimesel katsel ma raamatut üles ei leia. Pole seda kaks või kolm aastat kasutanud ja eks siin ole ju laualt ja riiulist asju ümber ka paigutatud.

Koristasin laua ära, suhteliselt alumistes kihtides oli Akadeemia number, lisaks hulk notebooke'e, peenraha, ülikooli diplom, tolmulapp, märkmepabereid ja üks salfakas, kuhu on tehtud märkmeid artikli jaoks, mille ähvardasin kirjutada, aga eks näis, omi mõtteid paberitelt pahatihti ei viitsi hiljem lugeda; oli ka muud pudi-padi: nahast värk, mille peal on kirjas, et ehtne nahk ja tehtud Kreetal, sama paela küljes paberitükk, mis meenutab, et koti eest sai makstud 220 euri; tühi välgumihkel Malta ristiga ja avatud pakk Gauloises sigarette, kontori võti jmt.

ViimaseSuureLauakoristamise käigus ära toimetatud raamatute hulgas neli tuba siit kaugemal, otsitavat raamatut ka ei ole, ehkki seal on hulk selliseid, mida olen veel hiljuti kirjutuslaual hoidnud.

Laud saab korda ja see muidugi on kergendus; märkmikud kappi, uks kinni ja huh! ma enam ei tegele selle või teise teemaga.   Võtan kohvi ja Gaulois.

Nüüd siis lõpuks! oluline küsimus: kuidas see ikka nii on, et vajalik raamat (v asi) on viimase toa viimases riiulis? Pärast neid ekslemisi ja otsinguid ma kohe ei suuda keskenduda ja naasen oraakli juurde pisut hiljem. Vaheaeg.

Niisiis, konsulteerisin Yijing'iga (või millisel kujul te Muutuste raamatu nime eelistate). Tulemused on nagu eelmistelgi kordadel minu jaoks ebatavaliselt konkreetsed ja mitte eriti keerulised tõlgendada. Niisiis tänu ühele muutuvale joonele tuli arvestada kahe märgiga ja esimeses järjekorras sellisega, mis viitab, et on õnnetu aeg, mil tuleb usaldada oma sisemist jõudu, olla sihikindel ja pühendunud.  Pimeduse jõud omavad võimu ja ohustavad kaudselt lisaks otsesele ohvrile ka teisi. Teises järjekorras (muutuses) tuli aga rahu märk ja viiteid sellele, et rahulik aeg saabub kevadel ja sellega koos algavad väga head muutused, areng, õitseng jmt. 

Igaks juhuks mainin, et viimasel ajal teemaks tõstetud ja haibitud rahu ja läbirääkimised ei ole minu arvates õigesti ajastatud õige lähenemine, rohkem võiks rääkida ja veel rohkem teha Ukraina relvastamisel, sest kasvav tulejõud , eriti siis, kui väed kaotavad osa oma manöövrivõimest, on ikkagi kõige olulisem ja moskooviale mõjub Ukraina liitlaste soov tüürida rahu poole märgina nende nõrkusest, aga vastase nõrkust kasutavad orkid alati ära ja seepärast rahu mainimine ainult eskaleerib sõda. Mida rohkem orkide laevu, lennukeid, kahureid ja raketiheitjaid, õhutõrjesüsteeme, tanke ja soomukeid ning jalaväge hävitatakse, seda enam sõjategevus ja moskoovia ind seda jätkata, jahtuvad ja seda enam nad taltuvad.  

Ei leia ükski kõrgetasemeline konsiilium ravi huiloo paranoiale ja läbirääkimised praeguses seisus kas luhtuvad või vormistavad Ukraina kapituleerumise, paremal juhul mingite tingimustega, aga kuna moskoovia iial ei ole lepingutes fikseeritust kinni pidanud, siis ega järgnevad arengud saa olla kuidagi head. Euroopa ja NATO ei peaks praegu vahtima Trumpi poole, veel vähem lugema Trump juuniori postitusi, midagi sealt ootama ja kartma jne. Kui ukrainlased saavad relvi ja survestavad orke, ega siis trampistid ka ei keskendu väikeste mehhiklaste üle piiriaia tagasi tõstmisele, eks nad tahavad ka olla ikka maailmavõim, demokraatia kants jmt.   

Hommikust lõunani

No nii, hea uus ilm... maailm... tere, tere! Eks leiab ju ikka vahel juba hommikul, et on mingi põhjus stressata, isegi kui ei pea kuhugi minema ja kõik paberid on saadetud ja tehingud tehtud ning on selgunud, et kantseliidi ja registri sümbioosis tekkinud krüptilised sõnumid ei tähenda minu jaoks midagi fataalset. Kindel märk peidetud surutisest on kui peas keerleb mingi totter lauluke helisevast muusikast või eesti šlaagrite lõputust varasalvest. Seepärast viimastel päevadel panen tiksuma mingi YT playlisti, et mingi positivchik tümpsuks, parem ikka kui kohalik popp, mis võib tabada raadiost. Sissejuhatuse lõpp.

?Mis siis täna hommikul muusikast ette kobatas? Tubli tund lüürikat ja meloodiaid kõik AI tehtud. Lihtsad ja lõbusad ja kergesti mõistetavad ja veri-veri positiivsed.  

Eile hommikul leidsin, et puidu sametkõrges kasvab ka sellel talvel minu hoovis peenra kõrval oma paku juures. See on lahe. Natuke ma omas kergemeelsuses ja mõtlematusega olen tema kasvuala õgvendanud, sest üle-eelmisel aastal võtsin seenekobara kõrvalt ühest servast mulda ja ja püüdsin seent levitada teiste remmelga või jalaka pakkude pragudesse. Pole ma mingit seenekasvandust suutnud tekitada. Seened kasvavad ikka vaid seal, kus nemad ise on otsustanud olla.

Tunnen pisut puudust sellistest hommikutest, mil esimene kohv saab joodud kusagil väljas, kohvikus,   kõlavate buongiorno'de saatel.

Ma oskan nimetada vähemalt tosin ärkamise viis ja hommikusse sisenimist, mis on ebameeldivad ja pole nagu tahtmist päeva alustada, aga ega ma vedelema ka ei suuda jääda. Kui üleval, siis üleval, kui ärganud, siis lõpuni.  Kui meenutada varasest noorusest kogemusi, mida pakkusid matkasellina ärkamised, siis neid küll ei tahaks uuesti kogeda. Või kaugemate sugulaste juures külas olles ärgata ja vedada näole naeratus, mis varsti sinna krampub ja hangub. 

OK. Nüüd ma olen juba piisavalt kuulanud igasugu Coffe Shop Ambience'i ja Bossa Novasid. Kisub läägeks. 

Hea võimalus teha nüüd midagi asjalikku, kütta ahju ja muud vajalikud toimetused ära toimetada.

Ahjud said nüüd köetud ja kirjad kirjutatud ja loetud ja pool igapäevast elu elatud.

Taasilmus Kenkō. Jõudeaja võrsed. Peaks uue ilusama eksemplari ostma. Rein Raua tõlked kipuvad vahel olema kuidagi tuimad, on selles süüdi akadeemilisuse mingi rõhuv-suretav vaim või ei tea mis, iseloom vb. See on selline meditatiivne raamat, peab endal lauanurgal lebama, vahel loed paar lehekülge suvalisest kohast ja siis paned jälle kõrvale, hea teada, et see on samas lähedal.

Mõneks päevaks hälbisin muudest lugemistest ja süvenesin netist leitud arhiividesse kus on muuhulgas erinevaid allikaid 70-90ndate Kremli poliitiliste telgitaguste kohta. Väga huvitav on kõrvutada tollastes siseringi liikmete päevikutes kirja pandut dokumentides leiduvate faktidega. nt Afganistani tungimise kohta, või ka hiljuti natuke rohkem kajastatud Eesti (nsv) otsuse kohta enda seadused ülimuslikuks kuulutada ja üldiselt 1988. aasta kohta, mis oli kindlasti üks huvitav aasta siinkandis.

Nojah, kümme aastat sõdisid seal Afgaanimaal ja selle jooksul olid täitanud punaarmee inimkaotused ligilähedaselt sama suured nagu on täitanud orkidel Ukrainas viimastel aegadel ühes kuus.  Kordavad ikka aastaid 1941-1944.  Täna sel teemal ei peatu.