Värvirahutus ja närvilahutus

  Muutuv valgus, helendav aur, kõlava vaikuse helid, aegade vahelõpud  

Möödunud nädalal olid vist viimased AD 2017 suvehõngulised päevad. Millegi pärast hommikud ja päikesetõus on jõe ääres ilusamad, samas õhtud ning loojangud on kaunimad mere rannas. Keskpäev võiks olla sulnis allika ääres ( Debussy, Mallarmé, paan ja nümfid) või mauride hoole ja ilumeelega rajatud purskkaevude ja voolava veega aias (millistest mõni veel alles on).

Päikesetõus Emajõel

Samas, tõusev udu (ehk aur)

Pärnu õhtune rand. Septembri viimaste päevade suveilmade lisaetteasted.  Veepiir oli kaugele taganenud, lained märkamatud, kuuldamatud.

Meri oli endasse tõmbunud. Oktoobris... siis tulge, tundke ja kuulake.

  

Nojah. Keskpäeval. Võis ja sai istuda tänavakohvikutes. 

Lauas pillas keegi lause "Meil on ju kogu aeg pime." 

Aga alles olid valged ööd? Päris kogu aeg pime ei ole, ma arvan. Kõik tunduvad juba ootavat seda halvimat, mille nimeks on november ja talvekuu. Ja kõhe hingedeaeg. Hea, et Mihklipäev enamikust meist mööda läks. 😸

 (Kohvikule lisas pariislikku hõngu lauakaaslaste 

väljapeetult musta värvi riietus. Pariislaste musta värvi 

rõivaste kultus ajab mind vahel pisut närvi.

Sada aastat tagasi oleks neid peetud ohtlikeks 

pietistideks. Pariisi mood 1915 nägi välja nt nii) 

     Ehe dekadents ja tõeline šikk läheb aastatega vaid paremaks.