Mõte liigub mööda omi radu

Äraolek. Saabumine. Esimene lumi.

Tagasi Eestis. Maandusin koos esimese lumega. Oli sadanud juba tund-kaks. Aknast avanes vaade  lummavatele öistele maastikele ja lume all tukkuvatele majadele.

Tähendab, et valgejänestel tuleb valgeks värvuda.

Formidable.
Ajutiselt lõpevad ehk ("vaiksed) vihmad (valgustolmus, kõrtsihoovi raagus pajud..." jne).

Tulin mõnevõrra soojemast Brüsselist. Väga ebaoriginaalne. Paljud tulevad-lähevad sealt ja sinna. 

                                                             Samal ajal kogunesid peaministrid ja olulisemad tegelinskid,

tänavatel oli okastraati/tõkkeid/patrulle kohati (ja siis tihedalt). Tuli vahelt laveerida, aga olukord  näis rahumeelne. Parkides sai promeneerida. Ja Brügges ning Gentis polnud vigagi. Brüggest saan kõige paremini aru, Gentis oli tühikuid täidetud kohati üsna kahtlase välimusega uushoonetega. Ajaloolise järjepidevuse huvides ostsin Brüggest natuke riideid. 

(Transpordisüsteemi asemel on belglased otsustanud arendada -süsteemitust. Et rongid täpselt liiguksid on vist vaja, et riigis oleks lisaks monarhiale ja demokraatiale olnud mõnda aega ka mingi totalitaarne kord. Kannatab välja mõne aja Il Duce't ja pärast liiguvad rongid ja bussid veel aastakümneid täpselt ja graafiku alusel.) 

Üldiselt - Belgias sadas vihma. Avenue Louise lähikonnas on mõned Victor Horta majad ja tema muuseum.

Nägin mõnd huvitavat poodi,  galeriid, kohvikut.

Tegin vaid mõne pildi.
Üsna juhusliku.
Mõlgutasin mõtteid art nouveau üle ja muidugi võrdlesin Hortat ja Gaudit, ja Otto Wagnerit, ja seepeale tuli juba meelde Adolf Loos (ja Warum ein Mann gut angezogen sein soll) ja paratamatult ka tema sõber Peter Altenberg. Altenbergi mõte leidis endale kummalise jätku Tartus...

...seoses lokaalse traagilise  juhtumiga. (Nagu hommikul selgus) samal ööl samas lumesajus kadus noormees. Lahkus öösel Illusioonist ja leiti hiljem külmununa tühermaalt. Tühiste juhuste jada traagiline lõpp. See meenutas Altenbergi kirjapandu algusridu: 

So wurde ich

Ich sass im 34. Jahre meines gottlosen Lebens, Details kann eine Tageszeitung unmöglich bringen, ich sass im Café Central, Wien, Herrengasse, in einem Raume mit gepressten englischen Goldtapeten. Vor mir hatte ich das "Extrablatt" mit der Photographie eines auf dem Wege zur Klavierstunde für immer entschwundenen fünfzehnjährigen Mädchens. Sie hiess Johanna W.