Le Voyage d’hiver

Tehas ja pommitamine

Ligikaudu aasta tagasi puudutasin põgusalt tselluloosi tootmiseks kavandatava tehase projekti.

Viimastel päevadel on see teema olnud päris kuum. Hullu demagoogiat ja võltse väiteid tuleb tehase poolt kõnelejatelt juba tonnidena, selge märk, millist saasta tehase rajamine enesega kaasa tooks. Pole mõtet siinkohal näiteid oluliste moonutuste kohta tuua.
Kommentaariks väike nali:

Seisavad Saara ja Aabram hoovis ja Saara küsib: "Ütle, palju aatompomm maksab?"
Aabram sügab habet ja kostab:"No ikka kümme miljonit kindlasti."
Saara erutunult ja lootusrikkalt:"Kukuks üks selline meie hoovile!"  

Ehituspuit oli keskajal Liivimaa oluline eksportartikkel. Mitte eriti kasumlik, aga turg oli stabiilne. Põhiliselt okaspuit, samuti tooted nagu tõrv, kasetoht, lehtpuu tuhk jm. Mõnevõrra õnnetum oli olukord puude ja metsaga Leedus ja sellega piirnevatel Läti aladel, kus liiga intensiivselt langetati tammesid ja see loodusvara ei taastunud nõnda ruttu. Samas oli see õnnetus väiksem võrrelduna Taaniga, osaga Madalmaadest ja Saksamaaga, kus täielikult või regiooniti lõppes mets otsa, kuna mitmesugused tootmised vajasid puitu kütteks. Nii palju siis lähematest analoogiatest.

 Eile oli naiste õnnitlemise päev. Miks ka mitte. Naistele lilled ja naistelt naeratused.  

Terve märts on täis neid kuupäevi, mil 1944. aastal meie linnu pommitati.

  Üleeile oli  Georges Perec'i sünniaastapäev

Päris ammu lugesin Perec'i

Asjad: üks kuuekümnendate aastate lugu. Hästi kirjutatud ja  mõtlema panev. Mind mõjutas, natuke.

Akna taga hang/Must laik kesk valget/Kass nõuab tuppa!

   Hiljem lugesin temalt üht-teist    veel, tekkis mõningaid seoseid

autoritega, kelle stiil ja  maailmapilt on mind köitnud.

Georges Perec ja kass

(Võiks arutleda mõne seose üle, aga enne  tuleks tekste veel kord vaadata (hetkel pole raamatuid käepärast  ja seetõttu pole võimalik).) 

Aasta tagasi lugesin

Elu, kasutusjuhend. 

Hämmastav, arabesklik, pillavalt rikkalik ja andekas raamat. Ilmus trükis 40 aastat tagasi! Huvitaval kombel on see maailm, milles(t) Perec kirjutas ja elas, juba pea kadunud. Inimeste ja väärtustatud asjade maailma asemel on tekkinud failide maailm. Ja rämpsu maailm. Suhete asemel on voolava informatsiooni ja teadete maailm. Isiksuste asemel on isiktooted ja -kujundus. Maailm on muutunud lihtsamaks. Elu lihtsustatud variant sobib inimestele märksa paremini kui need möödunud aegade rahutud rähklemised. Massikommunikatsiooni ja -kultuuri  stambid ja "hedonistlik spirituaalsus" vaimsuse asemel,  saavutuste ja rakenduste ning positsiooni väline ilu olemise mõtestatuse asemel. Muidugi võib tunduda, et plastikust pudelid on süüdi, et neid on terve meri. Inimestega on justkui kõik korras. Valigem aga rahulikult halva ja veel halvema vahel, nagu üks kõrgesti austatud academician äsja lehes ja teles korrutas. Emajõe ja Tartu saastamine olla seejuures see "vähem halb".