Teine advent. Lõpetasin eelmisel nädalal väga intensiivse tööprojekti ja võin nüüd rahumeeli jõulupuhkust pidada. Mõtiskleda Jumala poja Jeesuse esimese tulemise üle. Ja pole mõtetki teha katset kirjeldada, kuidas mõte jõuab ühest tulemisest teise tulemiseni ja Kristuselt Antikristusele, ilusalt kohutavale. See ei ole kellelegi eeskujuks, veel vähem kohustuslik. Nõrganärvilistele ammugi mitte. Tuleb ikka normaalselt funktsioneerida, poes päkapikkude vahelt kingitusi otsida, tuppa kuuse jaoks koht valmis seada jne.
Nojah, aga loodi ju inimene mõtleva olendina.
Vaatan ajalehest, et EV president hakkab ka jõuludega seoses kaarte saatma. Neil on kujutatud vist lapik maa ja mingi laps, kellel on head suhted huntidega (või koertega). Mingis augus on raamatud ja jänes istub nende peal. Kõik on üsna murelike nägudega (välja arvatud selili lamav jänes, kellel on porgand suus ja üsna kama). Traditsioonilisi loomasümbolite tähendusi kasutades selle pildi mõistmiseni ei jõua.
Alustada tuleb sellest, et kaart on kujundatud uudsena, traditsioone
hüljates, võibolla nendest isegi mitte midagi teades. Pildil inimene
loomade, lindude ja kalade keskel. Mingi viletsavõitu õnnetu Mowgli.
Huntide ja inimlapsega kaardi juurde oleks eeldanud sõnumit, et
“The strength of the pack is the wolf, and the strength of the wolf is the pack.”
– The Law of the Jungle
Aga selle asemel on mingi pahustunud maailmalõpu hoiatuskuulutus. Aga no kui mitte mõelda, siis on tore. Ja tagaküljel on nõukaaja teadvus ja kujundikeel taas metastaasina välja löönud ja seal ta on, progressi sümbol jne - sputnik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar