Meele- ja hingeolust

Tänane retsept

on väga peen ent aktuaalne. Ostsin poest kümme tükki kammkarbi liha nimelist toodet, mille hind teadagi on. Ja siis märkasin kaht teravapilgulist ja paberitega varustatud inimest, kes samas leti ees pikemalt peatusid, kalatoodete külmleti igat nurka põhjalikult silmitsesid ning lõpuks küsisid müüjalt, kus on leti termomeeter. Vastuseks said, et termomeetrit selles letis polegi. See protokolliti. Ja ma vaatasin mõtlikult neid lõhefileesid, muid fileesid, erinevaid karpe ja kammkarbi liha, mis seal sõbralikult kõrvuti lebasid.

Nüüd siis soovitus: puhastatud kammkarpide liha tuleb kergelt soola ja pipraga maitsestada ning väga kergelt võis praadida. Seejärel manustada kanget alkohoolset jooki ja nautida nende karpide hõrku maitset, samas manustades veel alkoholi lootuses, et maohape, alkohol ja tugev immuunsüsteem hävitavad mängleva kergusega võimalikud listeeriabakterid. Järgmisel päeval võib halva enesetunde vastavalt eelistustele kas jääknähtudeks, kergeks listeeriaks või hüsteeriaks diagnoosida.

Lihtne käegakatsutav tõsiasi on, et alanud hingedekuu mõjub siinkandi inimestele kuidagi rõhuvalt. Targemad inimesed ütlevad, et hilissügis on morbiidne aeg.

Meelolu on teine. Või meelolu üldse pole. 

Jaan Kross on luuletanud

midagi hingedepäevaööde pimedusest, 

sarnaseid depressiivset tooni arutlusi on muidugi igas žanris ja formaadis hulgi, praegu ongi nende  hooaeg,  

ja üldises ettekujutuses seondub hingedeaeg millegi ebameeldiva ja suitsidaalsega. Folkloristid aga samastavad hingi tontidega, mis viitab nende valgustatuse tasemele. Lõpus naasen põgusalt selle juurde.

Jaan Kaplinski on aastaringist kirjutanud ilusad värsid, millele Jaak Tuksam lisanud veel kaunima viisi.

Mardipäeva ja kadripäeva karnevali traditsioon ja kombestik on praktiliselt välja surnud ja üldist meeleolu meie päevil enam ei mõjuta.

Võib-olla kusagil etendatakse turistidele.

Aga kui kusagil külas see veel kõigi kasukate ja koduõlle ning üldise naeru ja aasimisega käigus on, siis soovitan seal kinnisvara hinda tõsta ja valmis olla, et tühja pilguga põgenikud hakkavad peagi linnadest teie poole tunglema.

Tulin reedel turult ja üle raekoja platsi ning tüürisin seal mööda noortest, kes seisid papist plakatitega. Inglise keeles kirjutatud kliimavärgiga seotud hüüdlauseid kandvate loosungitega noormehed olid väga sõbralikud ja abivalmid, et ma ikka aru saaks uotszepointis. (Ära söö liha, ära osta uusi riideid, ära lenda lennukiga jmt.)

Mängisin sissejuhatuseks väheke lolli, varjasin eliiterikallakugakooli inglise keele taset ja lisandunud oskuslikkust, pärisin naiivselt ja tasaselt, miks enamus plakateid on inglise keeles. See kuidagi erutas neid, rääkisid, et protesteerimas on rahvusvaheline seltskond, et turistid saavad siis ka aru, et me SIINKAA protesteerime kliimaga seoses. Eesrindlikud inimesed protesteerivadki viimasel ajal sageli in English, ma suhtun neisse sama moodi, nagu eesti noortesse, kes nõuk ajal kandnuks progressiivseid loosungeid на русском; aga selliseid vist polnudki. Ideoloogiaimmuunsus oli kas päritud või kaitsepoogitud. Eriliselt debiilsed protesteerijad koguni jooksid Toompeal ehmunud turistide juurde isiklikult andestust paluma Eesti Vabariigi uue valitsuskoalitsiooni koosseisu pärast. 🙀

Aga nüüd hinge teema juurde tagasi tulles. Et sisuliselt milles häda? Ilmselt hinge teema häirib. Hing on keha ja ego poolt tõrjutud ja parem tundub, kui ta kuidagi meelde ei tuleks. Sest esiteks ta on nagu kuidagi hädas, teiseks on ta kuidagi sõltumatu või eraldi. Kuidas on nii, et meie teeme endale head, aga hingele see ei lähe kas korda, või talle koguni see ei meeldi. Hing ei tee koostööd, on kibestunud, kofliktne, vahel isegi nõudlik, aga mitte konstruktiivne. Meie anname endast parima, aga hing ihkab midagi muud. Mida siis hing ihaldab

?


Egomaniakaalsest maailmatajust kantud eneseabi raamatute populaarsus sellel tuginebki, et neist abi ei ole, õnnetunnet nad saavutada ei aita, küll aga tekitavad püsiva vajaduse enesekeskset isiksust toestada mõne uue karguga, meelt lahutada järjekordse nipiga ja kõik häiriv summutada ja varjata.       Aga mis siis saab, kui hinge asemel tulevadki tondid?