Suve lõpp

Et viimases postituses õhku jäänud küsimuse osas selgust luua, olgu märgitud, et õhtusel koosviibimisel tegi kergemeelsele ja hoogsale tulivee pruukimisele suhteliselt kiiresti lõpu mõni tund varem setodelt ostetud hansa, mille korgile oli kirjutatud 68 (ma arvan, et see ei olnud 89, aga tõde tundus olevat kusagil nende kahe vahel). Mõnigi pits jäeti poolikuks ja mõistlikum näis olevat keskenduda õllele ja vestlusele. Ehkki seltskond ei olnud selline pika õllelaua taga veel pikemate vestluste ja pajatuste koolkonnast, kus on hariduse omandanud paljud tänased eksperdid ja dotsendid. Õhtu viimase teemana püüti jõuda üksmeelele ja leppele, millise ilusa ja soliidse nime all me halva õnne korral oma kollet esitleme. Kui juba nii peaks minema, siis tasuks ikka ise oma brändi presenteerida.  Et võiks olla nt Akadeemilise seminari kolle või Intellektuaalide salongi kolle vmt. 😸

Päev hiljem (kerges rammestuses) kuulasin Sorokini audioraamatut Nastja. Sealgi toimub suur osa tegevusest (täpsemalt söögi)laua äärde kogunenud seltskonnas ja läbivalt on tekst meeldiva kerge vestluse vormis. Stiililt matkib 20. sajandi alguse vene kirjanduse klassikuid. Väga meeldejääv jutustus. Igatahes. Kui keegi seda nüüd loeb/kuulab, siis mina ei ole soovitanud. Omal vastutusel.

Võib-olla tuleb saabuv nädal soe, aga täna hommikul panin puud ahju ja alustasin kütteperioodi. 

See kestab siis kaheksa kuud. Räägitakse, et Emajõe latikad olla sel aastal ülirasvased, mis võib olla märk, et nad on valmistunud  pikaks ja külmaks talveks. Arvaks, et latikad on targemad kui minu optimistlikud tomatid - rohelised ja valmis täies õieilus oktoobrile vastu minema. Muidugi ma taltsutan neid ja murran õitega oksi ja varremädanikuga oksi ja lahing saagi pärast on täies hoos.

Üks punane tomat

Nende tomatite esivanemad ostsin kunagi Horvaatiast Rovinj'i turult ja šmugeldasin üle piiri ning vähemalt sordi säilitamise jagu pean saaki saama. Kuna need on maitsvamad  mistahes kirss- jne tomatitest, mida meil poest-turult leida on.

Rovinj, turg, piprad jt

Horvaatias kannatas oktoobri keskpaigas veel nibin-nabin meres ujuda.

Homme lähen nädalaks Pärnusse ja loodaks päikest ning sooja meretuult. Ja mõni tänavakohvik võiks veel lahti olla. Aga hotellide hinnad on küll endised, pole märgata, et nad külastajaid peibutaksid.

Kesknädalal istusin õues, päike paistis, lugesin Merab Mamardašvili loengute salvestustest koostatud raamatut Беседы о мышлении ja minu kõrvale maandus

kase-siilaktiib.

Üsna väsinud ja kulunud. 👉

Suvel oli nende tiibade värv erksam.


Mamardašvili stiil mulle meeldib. Kas  tema käsitlus ja kontseptsioon sobib või mitte, nõuab põhjalikumat süvenemist, sest liigne pluralism ühes eraldivõetud peas on teadagi ohtlik.




Suvine kase-siilaktiib, keda augusti alguses samuti kohtasin oma õuel, nägi välja selline 👇

 Tema värvid on selge zen, toonid ja pooltoonid on maitsekalt sätitud, meenutab kostüüme  Belle époque'i lõpukümnendeist ja art nouveau aegust.

Mamardašvili raamatu esimene lause kõlab tõlkes nõnda: "Meie vestlusi võib nimetada mõtlemise esteetikaks." (Oma loenguid nimetab ta kenasti vestlusteks.) Esteetika mainimisel tuleb mulle esimesena meelde Kierkegaard ja astmestik esteetiline, eetiline ja religioosne. Sisuliselt neil kahel käsitlusel (M ja K) vist pole kitsamat kattuvat teemat. Mamardašvili arutleb edasi kunsti ja filosoofia erinevusest, ning  jõuab 

 

varsti umbes samasse punkti, mille olen endale (pisut radikaalsemal viisil kui M) sõnastanud tõdemusena, et kirjanike loomingus ja nende poolt lendu lastud mõtteterades pahatihti ei ole püütud tabada mingit tõde, pigem on eesmärgiks hea jutt, lööv ja meeldejääv lause vmt, st

esteetiline on esiplaanil, tõepüüdlus pole kaugeltki esmatähtis.

Kipub umbes nõnda olema, aga kui palju selle üle on võimalik arutleda, ilma et teema muutuks triviaalsuste jadaks, selgub edasise lugemise käigus. Mingid uued mõtted peavad seal ju olema.  

Kirjanikud kirjanikeks ja filosoofid filosoofideks, aga mõneti keerulisem on lugu kirjandusliku andega filosoofidega, olgu siis juba mainit Kierkegaard või Nietzsche. Lust on varases nooruses neid lugeda, väga meeldejääv ja äge, aga kui nt Nietzsche õpetus on kellelegi pikemaks ajaks pähe kiilunud, siis midagi rõõmustavat selles pole. (Eks sellestki ole mitu-mitu raamatut kirjutatud.)  

Veel võiks mõnda nimetada, aga ma ei tahaks nö moodsate filosoofide ja aktuaalsete debattide juurde minna. Õnneks ei kesta löövate pealkirjadega aktuaalsetel teemadel teoste mõju pikalt.