Vananaistesuve algus

Lahingu tomatite pärast kaotasin. Vihmased ja jahedad ilmad olid varremädaniku tormiliseks arenguks sedavõrd soodsad. Mõne päästetud esimese küpse tomati seemnetest hakkan järgmisel aastal uut saaki kasvatama, seni on aega juurelda, kuidas tomatikasvatus 2021 korraldada. Väga huvitav on esimest korda kogeda kahjutunnet raisku läinud saagist.
Nüüd on loodetud vananaistesuvi käes. Kes peenral ebaõnnestub, peab rõhuma korilusele. Korjasin metsas hulga liivtatikuid ja kaseriisikaid. Oh seda õndsat aega, mil meie mesoliitikumis elanud esivanemad olid vabad, noored ja kaunid, uitasid ringi nagu hirved ja leidsid kõik endale vajamineva metsadest, niitudelt ja rabadest.
Raamatut loen väljas, sest toas istumine tundub raiskamisena. (Et igav ei hakkaks, panen siia eile lugemise vahel pildistatud hilisliblika (taas päevapaabusilma) pildi.)

Jõudsin Mamardašvili lugemisega kohani, kus mul tekkis kahtlus, et ta kaude toetub oma arutluses Meister Eckhartile ja paar lehekülge hiljem tuligi juttu (ikka Eckharti nimetamata) sellest, kuidas religiooni on vaja, et keel oleks tsiviliseeritud ja selles leiduks mõtlemiseks vajalikke mõisteid. Neil päevil avaldatud artiklites, kus taas tõstatusid küsimused, kas muinasajal või keskajal (muistsed)eestlased oskasid mõtelda teatud kategooriates, on ka riivamist nende probleemidega. 

Töötasin  nädala Pärnus; batuudil ei hüpanud ja lasteaia liumäest alla ei lasknud. Pole minu töö.  (Ehkki  ei saa välistada, et just jalad õhus tuleks pähe imelisi lennukaid mõtteid, kes teab.) Ajalehti sirvides tekkis korraks küsimus, kas parlamentaarse riigi president tohib jätta endast muljet kui degenerandist, või sobiks see pigemini mõnele vormiliselt valitseva ja pika ajalooga dünastia printsessile... aga noh eks inimesed kasutavad oma võimalusi ja vabadusi ikka moel, mis enam meeldib, arvan ma liberaalselt .
Las president hüppab, möllab mänguväljakul, sõidab jalgrattaga jamistasealveelteebükstaskõik.

Oluline on, et tuul oli eelmisel nädalal Pärnus mere poolt, ühel päeva paistis ka päike ning mõni kohvik ei olnud veel oma välilaudu kokku pannud. Ajakirjanikud olid kogunenud oma  tavakohvikusse ja arutasid Kaljulaidi ja kaaskonna autopargi üle ja muil seonduvail teemadel. Vilkuritega politsei kaitse all rivis mustad limusiinid ja paar mikrobussi sõitsid kord hilisõhtul minustki mööda.

Rannas olid üksikud jalutajad, sportijad ja üks supleja. Madal vesi kalda ääres võis olla ca 12-13 kraadi, muidugi läksin vette ja meri oli  põlvini, seal kus mina olin. Kõige hilisem kuupäev, mil ma Pärnu rannas  olen nõnda  vees käinud, on paari aasta tagune 1. oktoober. Meri ja lained lahustavad stressi tõhusalt, sügisene päike ja pisut tuult lisaks ja enam ei mäletagi, kellele peaks helistama või meili saatma, milliseid pabereid vormistama jmt.

Ei olnud sel nädalal mul telerit, raadiot ega arvutit, ostsin uue Loomingu Raamatukogu ja lugesin esmatutvuse korras Armin Kõomägi jutukesi. Perifeeria kangelased. Eks  mõneti sobiv lektüür Pärnus lugemiseks. Pärnu "suurtel kaladel" on oma ainulaadne stiil, mida mujal pole sel kujul ega määral kohanud, sestap. 

Jutud andeka hilisteismelise toonis, ümbritseva ja inimeste suhtes trotslikult kriitilised, pealiskaudsed, kümne aastakese võrra küpsemana peaks sealt hilise arengu korral midagi sügavamat ehk tulema.

On mere pilt, võib admirali pildi ka lisada, olgu see meenutuseks suurest suvest. 👇

Lugesin ka Javier Marias'e Kirjapandud elud, olid päris labusad ja huvitavad variatsioonid elulugude ainetel. 

Ja veel Aleksijevitši lugesin.
Ei tahaks eriti  kommenteerida. Teemaks nõukogude naised sõjas. Raamat  läheb vaikimisi mööda mõnestki olulisest nähtusest, millest tulnuks rääkida. Aga kuna selliseid tahke kajastades ei jääks nõuk propaganda poolt loodud ja sügaval nõukogude inimese peas olevast ettekujutusest enam suurt miskit alles, siis piirdub A läbivalt pooltõdedega ja toodud mälestused on ikkagi mingil moel valikulised ja kaldu. Varase perestroika vaimus tõde.
Aleksijevitši pisut enam kui nädalatagune vene intelligentsile saadetud läkitus, milles avaldab imestust, et need ei toeta valgevenelasi nende püüdes vabaneda Lukast, on samuti kergelt imelik. Aga vabanevad Lukast ja siis järgneb teadagi palju muudki, eksole. Õigusriik, demokraatia, muutused majanduses, kahtlased püüdlused tihedamate sidemete poole teadagi kellega... No ei meeldi vene intelligentsile, kui see kõik Valgevenes juhtuks. Neile koidab, et jälle keegi keerab Venemaale selja, jäävad lõpuks täiesti üksi ja väga kurvaks.  Sügaval sisimas nad  ei mõista, miks ei võiks "endised vennasrahvad" tahta taasühineda Nõuk Liit 2.0 vormis, nii uhke suur riik oleks ju ja palju armastust, rahu ja õnne.