Kui pandeemia ei tundu olema piisavalt karm katsumus, siis võib sellele lisaks veel ka sõja valla päästa.
Armeenia ja Aserbaidžaani käimasolev sõjaline konflikt on rahvusvaheliste poliitiliste uudiste topis. Pärast 2 viimase nädala lahinguid ja tsiviilobjektide pihta antud lööke. Armeenia ei ole saanud loodetud toetust moskooviast, samas Türgi toetab avalikult asereid. (Muuseas, kõigile neile tegelastele ja ärimeestele jt, kes Eestis russofiilsete kalduvustega on ja headest suhetest ja tihedatest sidemetest jmt moskooviaga aeg-ajalt räägivad - Armeenia on ilmekas näide, mida annavad head suhted - korruptsiooni, kontrolli kaotamise olulisemate ettevõtete üle ja vaesuse. Tahate nagu Armeenias? 🙀 )
Üsna tavapäraselt algavad sõjalised konfliktid provokatsiooniga või lavastusega, mis võimaldab süü
puhkenud lahingutegev
use eest lükata vastaspoolele. Mõni taoline lavastus on andekam, mõni vähemusutav.
Hoogu koguva Armeenia ja Aserbaidžaani sõja alguse peaks paigutama mitte kahe nädala tagusesse aega (või 2000 aasta taha), sündmuste algusdaatumiks võib lugeda 12. juulit 2020, mil Armeenia sõjaväelased avasid tule väidetavalt piiri rikkunud Aserbaidžaani sõjaväelastega maasturi pihta.
Aga juhtus see Armeenia kirdepiiril, väga kaugel Mägi-Karabahhist. Ja kasvas kiiresti üle suurtükiväe tulevahetusteks. Aseritele, kes nüüd on juba täielikult pühendunud Karabahhi hõivamisele, ei olnud lahinguid Gruusia piiri lähikonnas küll millekski vaja. Sest nende tähtsamad gaasi- ja naftatorud, Türki eksporditav maagaas jm, kulgevad just läbi selle piirkonna. Ja infrastruktuuri kaitsmise nimel teevad aserid, türklased ja grusiinid ametliku kolmikliidu raames koostööd, mh sõjalisi õppusi.
Kuna oktoobris 2020 hakkab läbi torude, mis on Armeenia piiri vahetus läheduses, maagaas Aserbaidžaanist varustama läbi Türgi ja Itaalia Euroopat, siis muidugi on konflikti põhjust oletatud just nende huvide vaatest: https://geopolitics.news/euroasia/dangerous-attack-on-europes-energy-security/
Näib, et Armeenia lootis moskoovia enda poolel konflikti tõmmata ja seepärast (vastavalt kaitselepingule) oli vaja, et sõjategevus puhkeks mitte Karabahhis, vaid alal, mille kuuluvus Armeeniale on väljaspool kahtlust. Aga moskoovia ei kipu sõdima seal, kus ähvardab konflikt Türgiga, lisaks pole kremloididel enam nii palju nafta- ja gaasiraha, et miljoneid loopida veel ühe sõjakolde kütmiseks. Ja isiklik sümpaatia Armeenia peaministri vastu natsliidril puudub. Ning armeenlastel ei õnnestunud aserite torusid purustada, seega pole kremloididel sellest paugutamisest mingit tulu.
Infosõda on selle konflikti oluline osa ja teated, et türklased on Süüriast toonud armeenlaste vastu sõdima džihaadivõitlejaid, on pigem ebatõde ja propaganda, nagu ka mõni teine armeenlaste poolt levitatav video. Eestlaste sümpaatia on ajalooliselt muidugi kaldunud pigem armeenlaste poole, aga antud olukorras mina poolt ei valiks.
Endiselt sõidan töistel põhjustel mööda Eestit ja täheldan, et järjest enam on bussides nuuskavaid, aevastavaid ja köhivaid reisijaid. Küllap on nad mõne vähemvõika viiruse ohvrid, mitte kroonipositiivsed. Aga lihtsa ettenägelikkuse korras tekib küsimus, et kui mõne aja pärast levivad krooniviirus ja gripp kõrvuti, siis mis?
Huvitav, kas see on Janek Mäggi hea nõu valitsusele, et praegu peab uudiseid krooniviirusesse haigestunute arvu kohta esitama võimalikult positiivsel, rõõmsal ja naljatlevale läheneval toonil? Terviseameti ajutine kõrge juht kuulutab, et just nüüd on hea aeg see viirus läbi põdeda, sest pärast suve on inimesed tugevad jmt. Kuidagi väga rootsiline suhtumine. Igatahes nädala eest viibisin koosolekul, kus üks üheksast kohalolnust jäi paari päeva pärast eriskummalise kuiva köhaga koju haiguslehele. Ma ei küsinud, kas ta on nüüd positiivne või negatiivne.
Kuna suvel õnnestus veerandsada liblikaliiki pildistada, enamasti ka määrata ning meelde jätta, siis sügisel tekkis kiusatus alustada sarnast programmi seentega (korjata ja määrata, vb in situ pildistada ka). Esimesed kuus-seitse erinevat levinumat söögiseent on mul, nagu paljudel, põhijoontes selged, aga kui tunneks veel 20 liiki, oleks ju pidu. Ja palju praktilisem, kui liblikate pildistamine.
Ehkki pühapäeval jäi minust metsa terve hulk udulehtrikuid (määramiseks võtsin kaasa vaid viis või kuus ilusamat) ja kindlasti ka mõni muu huvitav söögiseen, siiski sai korjatud mõned safransirmikud ja isegi üks must torbikseen. Sirmikuid 👇 tabas koheselt sirmikute saatus, aga
torbikseent 👆 kuumutasin
oliiviõlis, et valmistada maitseõli, kuna kuivatatud torbikute puru on mul juba varasemast purgis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar