Translate

pühapäev, 6. veebruar 2022

Rändajad minevikus, minevikus rändamas

 Kell on 20.22. Panin käest Bornhöhe reisikirja Usurändajate radadel. Oli ammu juba plaanis seda lugeda, nüüd siis lõpuks. Vanu reisikirju, eriti eesti autorite sulest ja kohtadest, kus olen käinud, on huvitav lugeda ja lisab muljetele kihte, suhtumise ning reaalsuse erinevused ajas on kõnekad. Kujutlemaks, et varem oli hoopis nii või veel varem naa. Samas on juba EB kirja pannud ridu, kus õhates kujutleb minevikku - Toredad aiad, kus sultanite kodukanad omal ajal puude vilus lillede lõhna nuusutanud ja kannelt kõlistanud, on umbrohtu ja ohakaid täis.    

EB mainib möödaminnes ka Palestiinas/Jeruusalemmas (hiljem ka Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas) tegutsenud XIX saj  eestlasest misjonäri Hans Tiismanni, keda ta seal küll enam ei kohanud. Tiismann ja hilisemad Eestist pärit misjonärid on omaette huvitav teema.

Olnud misjonil Keenias nyikade ehk wanyikade (maarahvas/võsainimesed) hõimu juures (nimetus on kuulutatud poliitiliselt ebakorrektseks) (asendatud nimetusega mijikenda (mis tähendab Üheksa linna)) (kelle üheks usuliseks eripäraks olla pühad metsad, millega seoses on kerkinud probleem, et neid on hakatud raiuma) (mille eest 10 või 11 sellist metsa (kaia) kaitseb arvamine UNESCO maailmapärandi hulka), ei olevat  (sellised olla olnud kuuldused) Tiismannil õnnestunudki neist kedagi ristida. 

Misjonäridega XX sajandi alguses oli üsna sageli probleem, et elades pikemalt mõne rahva hulgas, võis nende innukus mõnevõrra kahaneda, sel teemal on muuhulgas juttu Brian Friel'i Lõikuspeo tantsudes. Misjonärist, kes vaimustus kohalike kommetest ja kodumaal nendest metslastest vaimustusega jutustades tekitas kuulajates hämmingut. (Midagi sarnast on kordunud lähiminevikus ja harvemini praegugi, kui keegi aafriklane hakkab rääkima, kui tore oli koloniaalajal.)

Hermynia zur Mühleni mälestustes Lõpp ja algus (raamat tuleks ära köita, täiesti kapsaks loetud) on sama teema ilusasti kirjas peatükis Misjonär,  druuside juures tegutsenud jesuiidi näitel. (Kirjeldatud misjonäri druuside kohta esitatud kiidukõnesid tuleb vaadelda ajalooliste faktide valguses, teades, et ca 50 aastat varem oli toimunud verine (kodu)sõda druuside ja kristlaste vahel ja mitmel pool, sh Damaskuses, tapeti kõik kätte saadud kristlased.) 

Ma lootsin, et Bornhöhe suhtumine reisil nähtava suhtes on sümpaatsem, kui hiljem nt Semperil või Tuklal ja nii ongi. Viimase impressionistlike julladega mul on varasemast mingi salasuhte meeldiv mälestus, aga kui vaatan üle tema Rändaja nukruse palu, siis ikkagi ei oska siiralt kaasa elada ja tunda. Mõndagi tuleb tuttav ette, olgu nt tormine ilm Sitsiilias või meri esmakohtumisel Veneetsiaga, või mõned mälupildid viletsusest ja santidest... aga ilulevat nukrust kaasa tundlemaie ei mitte kisu. Selle ta lisas kõrgema kunstilisuse eesmärgil. Kui meenutan oma kõige vähem kadestamist väärt hetki rändajana, siis pole just nukrus kui nt kõnnid külmal tähisel jaanuariööl mööda tuisanud teed kusagil Volgamaa pärapõrgus ja kuuled üsna selgelt huntide ulgumist ja palavik on umbes 37.8 C ja minna on veel 8 kilomeetrit ja sel teelõigul ei tahaks kohata ühtegi inimest, sest ümbruskonna hilised hulkujad on pea kindlasti need, kellega kokku puutuda ei tasuks; vot siis rändaja õhtulaulu. Aga miks ma sest' tagantjärgi nukrustades peaks mõtlema.

See jutt vist kaugemale ei viigi, midagi kokku ei võta, moraali siit ei tulegi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar