Kevade kolmas päev

Kevade esimese päeva veetsin looduses ja minu arvates tavapärasest palju varem olid välja ilmunud kevadvaksikud ja lapsuliblikad. Esimesi ei näe kunagi suurtel kiirustel ja suurtes hulkades jne, lisaks sellele on neist keeruline saada ilufotot, aga esimeste liblikatena pakuvad ikka rõõmu ja elevust ja lubavad kevade peatset edenemist.

 

Lapsuliblikaid oli aga üllatavalt palju. Ja neid laperdab linnaski ringi. Seega kevad on neil päevil  reaalne ja aktuaalne nähtus. 

Selline tsitaat käib nagu mantra mu peas juba mitu päeva

Seoses karnevali ja lilledega tuli täna ootamatult meelde luuletus, ammu pole pähe turgatanud, aga nüüd ilmus välja. Tean seda tõlkes, vene keeles, vb on tõlgitud ka eesti keelde, ei tea. 

César Abraham Vallejo , kelle sünnist äsja möödus 130 aastat. Esimesena meenusid kolmas ja neljas värss.  Tekkis seos putinoidide peotuju, lippudega lehvitamise ja oi rõõmu! seoses Krimmiga... ning nende lillede vahel, mis moskoovia alamad peaksid panema langenute haudadele, kui Mordor tooks omad õnnetud laibad kodumaale ja annaks omastele matmiseks. Aga xyiloo ei julge seda teha.

Сегодня не пришел ко мне никто,

ничья душа на помощь не позвала.

И при свечах ночного карнавала

я не узнал кладбищенских цветов.

Прости, господь, что умер я так мало!

Все шли — и не молили и не звали,

но шли и шли — и что-то забывали.

А дверь была закрыта -

и звал я: ''Если в чем-нибудь нужда,

остановитесь — здесь оно забыто!''

И ждал... Ведь никогда в ночи моей

я не умел захлопывать дверей -

и груз чужого сердце принимало.

Сегодня не пришел ко мне никто...

А вечер долог был — и умер я так мало!