Translate

reede, 26. aprill 2024

Lissabon ja Porto

Kui ma Tallinna jõudsin, ei olnud lumi veel ära sulanud. Tartus olid kirsid pidurit pannud ja polnud õitsema hakanud. Portugalis tundus +20 C olevat üsna jahe ja seda juhtus vaid ühel päeval, ülejäänud päevadel tuli mäest üü - üüless - ss ja mäest alllll - llllla vantsida ikka nii 23-25 kraadi all (püüdke nüüd aru saada). Aga tegelikult mitte mäest, vaid mägedest (mitte et see olnuks mägimatk). Kui Lissabonis maavärina järgselt, mil pea kogu linn hävis, ei läinud korda reljeefi enam lauskjamaks planeerida, siis võib ette kujutada, kui karm see vanem tänavate/treppide võrk võis olla. Aga kohalike jalad on tugevad.  

Olen varem Portugalis külastanud Farot ja Lagost, need on linnad, kus künkaid ja orge ei kohta; sedapuhku aga Lissabon ja Porto olid  võrdselt turnimine. Ja muidugi suunatakse linna külastajaid eriti osavalt vaateplatvormidele. Mõnel sellisel kasvab õnneks ka puid ja on varjus pinke või mõni välikohvik ja tänavamuusikud. Samas pole vale mõte kusagil treppide peal teha vahepeatus, mis üksiti on ka toidupaus. Ei pea ju palju sööma, võtkem nt austrid. Paar austrit.👇


(Ma tegelikult jagan seisukohta, et toidu fotode levitamine on allakäigu märk. Seda jagavad veel paljud, kes samuti ei suuda kiusatusele vastu panna.) 

(Eestis on muidugi oht, et mingil esitlusel või muidu peol, kus uonnabii rikas/edukas ärimees tahab muljet avaldada ja on kusagilt peenest/erilisest toiduärist saanud odavalt hankida mahakandmisohus teise värskuskategooria karpe, kohtub toidumürgitusega seltskond hiljem kohaliku haigla vastuvõtus. Häpbens.) 

Aga nälja korral on muidugi keskmine kaheksajalg just paras.  Portugallased teavad, kes on kaheksajalg ja ei tee temast mitte mingit jalgpallimängude tulemuste oraaklit ja teletähte, vaid grillivad  ära ning valmistavad maitsva tõsieluroa. 👇

Lisaks on piisavalt ka neid kirikuid ja kabeleid, mis ei paku turistidele huvi ja on heaks pelgupaigaks kuumuse ja päikese eest ja eemal tüütust sebimisest. Seni veel off the off the beaten track.

Pärast seda reisi võiksin mõndagi pajatada teemal, mis on valesti Lonely Planetiga. Aga oleks igav jutt, liiga napilt naljakas.

 

Üks väike näide. 

Ärge sõitke trammiga nr 28. Või siis sõitke, nagu sõidavad sellega sajad ja tuhanded "kavalad" turistid, kes on LPst lugenud, et nii saab odavalt hea ülevaate Lissabonist ja tramm ise on ka väga ajalooline jmt. Seepärast seisavad kõik need kohalike jaoks tüütud sissesõitnud trammipeatuses


 

 

permanentses  megapikas järjekorras  oma tunnikese ja hiljem on kokkupressituna õnnelikult vagunis ja kui see teile mingit mõnu peaks pakkuma, siis muidugi valige ikka tramm nr 28 ja minge sõitma. (Mida mina kindlasti ei teinud.)



Peab vaikselt mõtlema hakkama, et kuidas oleks võimalik reisida siis, kui kohalikud hakkavad kõikjal turiste kividega loopima või muul moel ahistama.

 

Kui tahaks kõik meeldiva kirja panna, siis tuleks mainida Belemi linnaosa Lissabonis, mille põhivaatamisväärsus on sealne sadamakindlus ja klooster (megajärjekorraga), aga samas kõrval on ka rahulikum Neitsi Maarja väga muljetavaldav kirik (kusjuures tasuta ja lühikese järjekorraga). Enne reisi vaatasin 1956. aastal ameeriklaste tehtud filmi Lisbon ja sealt jäi selle kiriku interjöör juba erilisena meelde. 


Belemis on suur kultuurikeskus ja seal on ka hea moodsa kunsti väljapanek. Tasub tähele panna, et moodsa kunsti muuseumidesse, galeriidesse jmt satub harva juhuslikku rahvast (mõne eriti popi kunstniku muuseumid v.a.). Nii ka sel korral, sai rahulikult vaadata päris huvitavaid taieseid hästi organiseeritud ekspositsiooni.  Et te ei pettuks, ärge võtke eelöeldut nõuande ega soovitusena. (Mis on läbivalt ja kestvalt kehtiv kõigi selles blogis avaldatud hinnangute jne jmt kohta.) 

No ja siis muidugi see fado asi... korduma kippuvate küsimuste rubriigist. Jah, kui keset neid treppe jõud ühel õhtupoolikul raugema kippus, siis meelitati sellisesse baari või restorani vmt (järgneb reklaam), mille nimi on Solido ja seal laulis fadista Valeria Carvalho ning võite külastada tema YT kanalit ja veenduda, et mitte alati ei ole need laulud teab kui kurvad ja ega peagi olema ju. Aga vahel on ka.



Üsna juhuslikult oli sel korral reisile kaasa võetud raamatuks Philip Roth'i Operatsioon Shylock. Reisil vaatasin telerist uudiseid vaid korra (ca 20 minutit) ja arvutit/telefoni st netti nonde maailma asjade jälgimiseks ei kasutanud üldse, aga kogu selle Iisraeli ja Palestiina ning juutide ja araablaste. lisaks vasakpoolsete jne jne probleemide analüüsimiseks on mainitud raamat kindlasti kaks suurusjärku parem, kui meediast kõlavad arvamused. (Poolunisena lennukis on see hindamatu abimees, et iga paari lehekülje järel korraks tukastada, lend tundub siis lühem.)

Päike hakkas ka paistma ja lähen ka välja, mis siin ikka passida. Adeus.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar