või õigemini palju.
Olen kindlasti lugenud kahte lugu, mille alguses minategelased kirjeldavad väga sarnast ja küllap siis antud olukorras üsna levinud tunnet ja see tunne on minulegi tuttav. Esimene lugu pärineb ka 11. või 12. sajandist, kui ma ei eksi (loo autori ja pealkirja olen lootusetult unustanud ja enam seda teost vist ei leiagi). Aga jutustuse alguses on külarahvas kokku tulnud ja peetakse teenistus ja inimesed on väga põnevil ja pidulik värk ning kõik on kaasa aidanud ja toetanud jmt, aga minategelane tunneb, et tahaks maha langeda ja anuda, et lubataks tal hoopis koju jääda ja unustaks selle kaugesse sihtpunkti siirduva palverännu plaani. Nüüd tundub võimas plaan nii totra unistusena.
Teine lugu on ehk vaevalt 10-20 aasta tagune ja tegelane kirjeldab, kuidas hakkab minema ümbermaailmareisile, jalgrattaga, sõbrad korraldavad kodukõrtsis vahetult lahkumise eel veel väikese olengu ja lõpuks istub ta sadulasse ning hakkab sadama poole sõitma ja kõige rohkem tahaks nurga taha jõudes valida pisut teise tee ja kihutada tagasi koju ning ennast umbes aasta jagu seal varjata.
Kas tuleb tuttav ette? Tegelikult võiks juba harjuda, et on ju käidud küll, lähed, tuled. Vahepeal on äge. Tüdimust on praegu piisavalt ja uued muljed peaksid kogunenud spliini lahjendama küll, ega palju muid vahendeid kui väike reis, selle vastu ei teagi. Tähendab, et tuleb hakata lendama. Ju see ikka hea mõte on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar