Eriline tavaline postitus

Arvad, et ca 21 000 tähemärgise artikli kirjutamiseks läheb 6 päeva, aga lõpuks kulub muidugi 12.  

Viited ja muud vidinad ja teaduslik butafooria jmt. Aga valmis ta sai. Samas elasin saadetud (liikuvate) piltide toel kaude kaasa  rännakule mööda ookeani randa Portost Santiago de Compostelasse. Otseselt ei kadestanud. Kindlasti paljudele sobib see formaat rohkem kui minule. 

Mina võin Porto katedraali ees pool tundi istuda ja vaadata, kuidas liikuva reaalsuse pilt aegamööda selgineb ja koha tunnet nautida. Ühes linnas pikemalt peatuda ja endale mõni kohvik või kõrts kodustada. Kohalikku rütmi tajuda. 

Loojangut nautida.

Rändaja tunne on see, mida ma naudin ja selle tunde tuumaks on, et mingid väikesed asjad ei lähe eriti korda ja neid ei teagi. Minu arvates see ongi kristliku meelelaadi olemus ja alternatiiv igasugu idast õngitsetud meditatsioonile ja joogale ja mis sealt uue lainega ja meelsusega ja gurudega veel tulnud on.

Aga kohalikuna ikka loed kohalikke lehti. Justkui kohustus ja samas vastupanuvõime kontroll. Viimased päevad tunduvad Eesti erakondade elus väga vilkad olevat. Kes lendab õielt õiele ja Brüsseli poole, kes heidavad peret või keda pere heidab, kes läheb sotsiks ja kes väga tähtsaks poliitikuks... Väga palju toimub selle taustal, et midagi ei tehta. 

Suure Remondi aastapäev on juba ammu möödas, aga alles nüüd jõuan selleni, et vaadata, mis on nendes suurtes papist kastides, mis ei lase rahulikult ringi kulgeda ja ummistavad mu koridori. Nendes on raamatuid, mille kohta otsustasin, et lähevad paberikonteinerisse, siis jälle, et tore oleks Kim Il Sungi teoseid ja muud rämpsu lõkkes põletada, lõpuks jäävad vist talviseks kütteperioodiks tulehakatuseks. 

Aga seal oli ka huvitavamaid raamatuid, mida pole jõudnud lugeda,  kunagi on neid mulle saadetud või kingitud. Nende seas on Russia: Yesterday, Today, Tomorrow. Ilmunud USA-s 1996. 

Roy Lichtenstein  Peegel

 

On huvitav, et see on koostatud vastaval konkursil osalenutest paremateks hinnatud esseedest, mille kirjutasid 1995. aastal Nižni Novgorodi koolide abituriendid. Nüüd siis ca 40 eluaastani jõudnud. 

No loen siis pisut.

Teema on muidugi kirjutajaid sellele teele juhatanud, aga esimeste esseede lugemise järel mulle näib, et need noored 1995. aastal panid riigi esimesele kohale ja demokraatia teisele. Ja vabadusest eriti ei mõtle. 

 

Kolmanda essee lugemisel hakkasin juba pisut kahtlema, kas ma praegu tahan rohkem sellesse teemasse süveneda, tekkis äratõuge nende mõtteilmast. Tabasin, et neile on oluline erilisus. Muidugi olen palju kordi kuulnud, et seda mainitakse jne, aga nendes tekstides oli see oma naiivses ja ebaküpses alastuses natuke võigas. Kui järele mõelda, siis muidugi, see erilisus. Nad olid erilised kommunismi ehitades, siis sai kommunism ametlikult otsa, ja nad tormasid Petseri kloostri koobastesse, polkovniku munder seljas ja vaevu sealt käikudest läbi mahtuv seltsimees abikaasa sabas. Eriliseks saama. Preestrid ja mungad olid muidugi juba varem kgb-lased, nüüd siis eilsetest parteilastest said  eriliseimad koguduseliikmed. Õigeusklikud.

Katkestan selle teema ja nendin A taseme üldistusena ehk reeglina, et erilisus  on üks levinud ja käepärane aseaine tühjuse ehk tühisuse täitmiseks. Ja kui te mõtlete, siis ehk jõuate samuti nende seosteni, miks paljusid nii väga kisub erilisuse poole, ja miks sageli juhtub, et erilised satuvad suurde meeleheitesse. Ei mäleta enam, kes juba üsna ammu ütles, et "Kõik on nii erilised, et üks hall kuju torkaks teravalt silma".  Kui on palju tühjust, siis hakkab erilisus eriti vohama.