Retsept, kontrollitud

Viimane hommikusöök, mis sel hooajal suvikõrvitsa õitega.  Lihtne toit ja kähku saab valmis.

 

Klaas jahu, klaas vett, üks muna, kas kasta sisse suvikõrvitsa õied või võtta vaksa pikkune peenem suvikõrvits ja peenema riiviga riivida (või teha mõlemat nagu mina), pool teelusikat soola, kolmandik tl suhkrut, natuke kuivpärmi, igaks juhuks natuke soodat ja viimasel hetkel natuke sidrunimahla, peeneks hakitud peterselli pisut ja sama palju mündi lehti, ja kõik see kraam kokku segada. Ja deep fried see segu.  

Proklamaatiline

 On päevi, mil näib, et meil on ju kõik olemas; teisalt vahel on tunne, et mis meil ka on... Tasane ja lame maa, kulunud värviga puumajad. Raielangid ja sovetiaegsed magalad. Aga samas on taevas selge ja päike paistab, kenamat sügispäeva ei oskagi tahta. Just praegu ja nagu ka eile.

Mis see ikkagi on, mis tundub puudu olevat ja vaikselt häirib? Kord öeldakse, et kliima, siis jälle et pimedus; madalad palgad ja kõrged hinnad ja veel lõputult igast eluproosalist värki. Pimedusele ja kliimale ma ei keskendu, kui ei meeldiks, läheksin ära. Mingid olemuslikud mikroelemendid tunduvad ikkagi vajaka olevat. Korraks peaks need endale teadvustama. Võib olla väga subjektiivne, võib ka olla objektiivne, kuid sel juhul üldiselt tõrjutud ja eitatud.

Pakun, et uhkust on vaja, mitut erinevat. Rohkem ilusaid ja uhkeid asju, ilu kõigis mõeldavais vormides. Mitmesuguseid pidulikke rituaalseid toiminguid, sümboolseid žeste, paraadvorme ja orkestreid, värve ja ornamente, ilutulestikke, platse ja purskkaeve, karnevale, eputavaid fassaade ja kõrgeid torne, kuldsetes raamides maale ja kõrgete lagedega saale, jumalakodasid ja muusade templeid, pargisildu, kivist dekoratiivvaase, taastatud ajaloolist hiilgust, uusi rabavalt omanäolisi kultuurikeskusi, pagaripoode, mis müüvad hommikul äsja ahjust võetud baquette, tänaval hõljuvat kohvi aroomi, elavat muusikat hilisõhtul veel avatud kohvikutes.

Ah milleks? Ostame lennupiletid ja kogeme koos tuhandete teiste turistidega kõike seal, kus need on olemas. Nädalaks või kaheks, kaks või kolm korda aastas. Paigus, kus on rohkem päikest ja soe meri. Siis tuleme tagasi ja oleme rahul oma elurikkuse pimeda parginurgaga, selle kõdunevate puutüvede ja oksarisu hunnikutega, hakkide ja kõrge rohuga. Odav, ei maksa suurt midagi. Säärane oleks kogu linn, kui elanikud kaoksid ja inimese käsi ei puuduta miskit ja loodus talitab omatahtsi. Lõppenud tsivilisatsiooni varemed looduse meelevallas. See elurikkuse üritus ei ole juhuslikult langenud samale ajale, mil haibiti keskpärast ja sisutühja Euroopa kultuuripealinna.

Ilu ja uhkust on kestmiseks ja inimese eluks vaja. Mandumise ajal kestab ajutine kaua, kõik oluline ähmastub ja muutub kuidagi püüdmatuks, samas igavene ehk üle aegade kestev pannakse ootele. Tulevikuks saab olevik.

Nähtud ja isegi tehtud

 

Hakkab vist sadama. Teadagi vihma. Reede pärastlõuna ja õhtu, mis varsti kätte jõuab, kulub laupäeva sissejuhatuseks, et ei põeks... nädalavahetus on lühike jne. Ja mitme päikesepaistelise päeva järel võib ju vihm tulla küll. Polnud mingeid plaane, mille see võiks nurjata.  

Kuuvarjutuse ööl kell 00 ehk keskööl, nägin nelja tee ristil rebast. Kui täpsemalt öelda, siis Riia ja Kalevi tänavate ristis ja valgusfooriga ülekäigul. Rebane tuli kesklinna poolt ja passis keset teed ohutusribal ja mina suundusin kesklinna poole. Teed ületasime üheaegselt ja polnud aega teda pildile püüda. Jäi mälupildiks. Ilus rebane, üsna suur ja kena välimusega.

See erakordse Kuu öö ja sel ajal kohatud inimesed juhivad mu mõtted selles suunas, et kas tõesti Kuuga toimuv ei mõjuta inimeste käitumist? Mikk Sarv kirjutas raamatu KUU. Tema muidugi uskus, et Kuu mõjutab jne. On arvatud, et täiskuu ajal on rohkem kuritegevust ja siis jällegi on seda teaduslike põhjendustega ümber lükatud jmt. Mina kogesin sel ööl küll, et oli inimesi, kes olid erakordsesse segadusse sattunud, aga oli ka meeldivaid seltsivaid inimesi. 

Igatahes igav ei olnud; ja järgmisel päeval olin lubanud alustada ühe projektiga, mis otseselt ja kaudselt hõlmas hulka inimesi, kes neist olid sõltuvad. Üsna lühike magatud öö, aga ikka alustasin, imekena päev ja seejärel veel kaks sama mõnusat suvehõngulist päeva lisaks. Väike kompensatsioon üldiselt mitte just kõige lahedamale suvele.

Pidasime looduskaunis ja vaatega kohas väikese 

pikniku,

vaatasime eemalt paistvaid armsaid metsaseid künkaid ja leidsime, et kivihunnik, mille äärde olime endale varjulise paiga leidnud, polnudki täiesti tavaliste kivide hunnik, vaid nende hulgas oli vähemalt kaks ristiga piirikivi. 

Piirikivi ehk ristikivi. 

Hakkaski vihma sadama. Karl Ristikivi mõnedki luuletused on praegu minu jaoks olulised, nukramad, merest ja sadamatest ja lahkumisest jmt. Pole parata.