Proklamaatiline

 On päevi, mil näib, et meil on ju kõik olemas; teisalt vahel on tunne, et mis meil ka on... Tasane ja lame maa, kulunud värviga puumajad. Raielangid ja sovetiaegsed magalad. Aga samas on taevas selge ja päike paistab, kenamat sügispäeva ei oskagi tahta. Just praegu ja nagu ka eile.

Mis see ikkagi on, mis tundub puudu olevat ja vaikselt häirib? Kord öeldakse, et kliima, siis jälle et pimedus; madalad palgad ja kõrged hinnad ja veel lõputult igast eluproosalist värki. Pimedusele ja kliimale ma ei keskendu, kui ei meeldiks, läheksin ära. Mingid olemuslikud mikroelemendid tunduvad ikkagi vajaka olevat. Korraks peaks need endale teadvustama. Võib olla väga subjektiivne, võib ka olla objektiivne, kuid sel juhul üldiselt tõrjutud ja eitatud.

Pakun, et uhkust on vaja, mitut erinevat. Rohkem ilusaid ja uhkeid asju, ilu kõigis mõeldavais vormides. Mitmesuguseid pidulikke rituaalseid toiminguid, sümboolseid žeste, paraadvorme ja orkestreid, värve ja ornamente, ilutulestikke, platse ja purskkaeve, karnevale, eputavaid fassaade ja kõrgeid torne, kuldsetes raamides maale ja kõrgete lagedega saale, jumalakodasid ja muusade templeid, pargisildu, kivist dekoratiivvaase, taastatud ajaloolist hiilgust, uusi rabavalt omanäolisi kultuurikeskusi, pagaripoode, mis müüvad hommikul äsja ahjust võetud baquette, tänaval hõljuvat kohvi aroomi, elavat muusikat hilisõhtul veel avatud kohvikutes.

Ah milleks? Ostame lennupiletid ja kogeme koos tuhandete teiste turistidega kõike seal, kus need on olemas. Nädalaks või kaheks, kaks või kolm korda aastas. Paigus, kus on rohkem päikest ja soe meri. Siis tuleme tagasi ja oleme rahul oma elurikkuse pimeda parginurgaga, selle kõdunevate puutüvede ja oksarisu hunnikutega, hakkide ja kõrge rohuga. Odav, ei maksa suurt midagi. Säärane oleks kogu linn, kui elanikud kaoksid ja inimese käsi ei puuduta miskit ja loodus talitab omatahtsi. Lõppenud tsivilisatsiooni varemed looduse meelevallas. See elurikkuse üritus ei ole juhuslikult langenud samale ajale, mil haibiti keskpärast ja sisutühja Euroopa kultuuripealinna.

Ilu ja uhkust on kestmiseks ja inimese eluks vaja. Mandumise ajal kestab ajutine kaua, kõik oluline ähmastub ja muutub kuidagi püüdmatuks, samas igavene ehk üle aegade kestev pannakse ootele. Tulevikuks saab olevik.