Viimasel ajal

ma ei viitsi seda blogi lugeda😸

ainult kirjutan vahel. Harva.

 Oli selline pühapäev. et hommikul kuulasin tänu Delfile ära Arvo Pärdi teoste kontserdi Carnegie Hallis ja õhtupoolikul vaatasin tänu ERR-ile Wim Wendersi Perfect Days. Üsna selline virr-varr värk kui sisu poolt vaadata. Pärdil on teostes palju rahutust ja konflikti ning dramaatikat. Kõige lihtsuse ja ilu ja rahu kõrval, mida üldiselt seal teatakse olevat. Aadama itk ei ole mingi jalutuskäik pargis ja kui sellele lisada püha Athose Siluanile ilmutuse läbi antud juhis, et  "Держи ум свой во аде, и не отчаивайся" ehk "Keep thy mind in Hell and despair not," ehk kuidagi nii, et "Hoia oma meel põrgus ja ära ole meeleheitel," siis tundub küll, et eksistentsiaalses plaanis elu kristlikus kontekstis väga lihtne ei ole. Aadama itku saatel tulid vaimusilma ette pildid tihedalt Ukraina tasandikel lebavatest laipadest (ja meenus Glenn Gould'i öeldu, et kontserdisaal ei ole kõige mugavam koht, kus muusikat kuulata).

Wenders'i filmi vaikne ja harmooniline zen oli justkui hoopis muu ja pingelise hommiku kõrvale sobis rahulik õhtupoolik kenasti. Filmis on paar vihjet, et saavutatud tasakaalu, ilu ja mängulisuse kõrval, või siis all, on ka mingi valu, samas aga leppimine ning loobumine ei ole lõplik väljapääs. Film sarnanes tempolt ja osaliselt ka sisult filmiga Paterson, mis mulle samuti meeldib. Huvitav, et Wenders (s 1945) ja Jim Jarmusch (s 1953) ja Lou Reed (1942-2013) on suhteliselt üks põlvkond. Lou Reed'i  Perfect Day tuli välja  1972. aastal. PD filmis mängib peaosa Yakusho Kōji ja tema sünniaasta 1956 sobib väga hästi peategelase hoiakuga. Mis on omane järelhipidele, hipide põlvkonna noorematele vendadele-õdedele. Neile, kes 16-17 aastastena kuulasid Velvet Undergroundi ja Lou Reedi, aga ei saanud liialt noortena osa võtta 60ndate lõpu möllust. Neile jäi rohkem selline plaatide ja kassettide pealt tuleva musa kuulamise rõõm ja väiksemad peod ning rohkem isekeskis istumist ja mingite raamatute üle arutlemist.

Kui zen'i ja katoliikluse ja ortodoksia sünteesimise juurde tulla, et kuidagi klapitada omavahel hingeline sisemine võitlus ja meelerahuline tühjusele keskendumine jmt, siis muidugi tuleb mainida, et just 60ndatel ja läbi 70ndate ja ka veel hiljem laiema lugejaskonna huvi köitnud Thomas Merton'il (keda ma olen varemgi maininud ja tsiteerinudki) õnnestus need kuidagi hästi siduda ja luua mingid sillad, mis kõiki mainituid ühendasid. (Üht-teist tegi samas võtmes muidugi ka Alan Watts ja tema on vist ka pisut lihtsam ja lõbusam lugemine ning pikemalt popim püsinud.)

Kuhu see jutt peaks välja jõudma... kui teha kiire lõpp... siis nentimus, et Pärdi looming on ilus, tark ja täis väge, Wenders on väga hea, Siluan polnud mingi tossike, Merton sai paljudest asjadest aru, Lou Reed oli kindlasti andekas,  Yakusho Kōji mängis haruldaselt - puhas rõõm ja suur tänu.

Ainult söögist, lohutustoidust

 vist igatsusest Vahemere järele.

Asjaolud kujunesid sellised, et ma pean mõneks ajaks (kevadeni ilmselt) oma plaanidest kuhugi reisida, loobuma. See on nõme, aga nii on kujunenud. Olen väga vajalik just siin. Asendamatu.

Reedel läks natuke üle kolme tunni, et saaks lõpuks toidu pliidile hauduma panna, ehk nagu ütles üks kogenud kokk - Braciole pole see toit, mida võiks teha kolmapäeval, see on nädalavahetuse toit, sest ettevalmistused peavad olema põhjalikud. 

Kui keegi tahab proovida, siis on YT mitmeid juhendavaid videosid, ma ei viitsi kogu protsessi isegi kirja panna. Aga tulemus oli hea. Sain rõõmustava tagasiside kolmelt sööjalt.

Midagi rõõmsat siin tekstis peab ju olema. 

Muidugi ostsin turult liiga palju loomaliha ja pidin laupäeval nuputama, mida teha suurema osaga sellest ostust. Paljud loomaliha retseptid on üsna sarnased ja varem on neid padasid ju tehtud küll ja veel. Võtsin siis poole braciole'dest jäänud tomatikastmest ja tuunisin selle enam-vähem böfstrooganoviks, selliseks nagu õigeks pean. Kuuseriisikatega, kusjuures.

Nüüd meenub, et ma pöörasin Vahemere lainele juba pisut varem ja alustasin mingi pastaroaga, aga missugune see oli... nii-nii oli-oli; pasta puruks rebitud toorvorstiga (pakil kiri, et Itaaliapärased vorstikesed vmt) ja tavapärane valge kastme tarvis ehitatud lihtne sibu-küüslauk põhi jmt. Eks tal on ka mingi ilus itaalia nimi sel roal, tõsi küll, tehtuna hakklihaga; aga ma üsna sageli kasutan hakkliha asemel toorvorstide sisu. 

Pastahoog tuli sellest, et lisaks liigkogusele loomalihale ei suutnud ma ostmata jätta veel haugi marja; viimasega on aga ammu olnud plaan, et teha pastat nimetatud marjaga sarnaselt sellele, nagu Itaalias tehakse pastat merisiiliku marjaga. Kui pole hooaeg, siis võetakse selleks konserveeritud mari ning ega siis küll pole vahet, kas merisiiliku või räime mari. Kui õnnestub haugi marja värvus roa valmistamisel säilitada, siis on kõige suurem oht möödas.

Panen veel häid uudiseid!  

 -  Kõik eelnenu kahvatub kahvatuimaks, kuna eile sain lõpuks kätte selle keelatud kraami, mis on lamba ajud!  Kui turul lihamüüjalt hakata 

lamba ajusid nuruma, siis nad vaatavad sind nagu provokaatorit

ja lõpuks võivad veel selgitada, et tegelikult ei tohi ka üdikonte müüa. 

Vot selline hoolitsus 

on meil inimeste eest. 

Ajud said lõpuks tehtud deep fried ,

tulemusega jäin väga rahule, aga paar sööjat ilmutasid küll ärevuse märke ja piirdusid väikese kogusega. 

Aga pool lammast on veel vaja  töödelda/valmistada ja ära süüa, nii et võite muidugi järge oodata/karta. Kui ei juhtu, et ma annan järele kiusatusele ja postitan hoopis rämeda sõimu poliitilise tagumiku 

(sisetsitaat Sorokinilt raamatust Doktor Garin (seega lubatud/kultuurne rämedus), märgin igaks juhuks ebateadlikule publikule selgituseks) Merkeli aadressil, kes leiab, et orkide agressioonis Ukraina vastu on süüdi Balti riigid ja Poola. Raibe, kremloidid on II MS puhkemises samuti aeg-ajalt Poolat süüdistanud. Tunnen vahel, et olen selle aja ja maailma jaoks liiga adekvaatne. 

Selle kurva tõdemusega siinkohal lõpetangi.