ma ei viitsi seda blogi lugeda😸
Oli selline pühapäev. et hommikul kuulasin tänu Delfile ära Arvo Pärdi teoste kontserdi Carnegie Hallis ja õhtupoolikul vaatasin tänu ERR-ile Wim Wendersi Perfect Days. Üsna selline virr-varr värk kui sisu poolt vaadata. Pärdil on teostes palju rahutust ja konflikti ning dramaatikat. Kõige lihtsuse ja ilu ja rahu kõrval, mida üldiselt seal teatakse olevat. Aadama itk ei ole mingi jalutuskäik pargis ja kui sellele lisada püha Athose Siluanile ilmutuse läbi antud juhis, et "Держи ум свой во аде, и не отчаивайся" ehk "Keep thy mind in Hell and despair not," ehk kuidagi nii, et "Hoia oma meel põrgus ja ära ole meeleheitel," siis tundub küll, et eksistentsiaalses plaanis elu kristlikus kontekstis väga lihtne ei ole. Aadama itku saatel tulid vaimusilma ette pildid tihedalt Ukraina tasandikel lebavatest laipadest (ja meenus Glenn Gould'i öeldu, et kontserdisaal ei ole kõige mugavam koht, kus muusikat kuulata).
Wenders'i filmi vaikne ja harmooniline zen oli justkui hoopis muu ja pingelise hommiku kõrvale sobis rahulik õhtupoolik kenasti. Filmis on paar vihjet, et saavutatud tasakaalu, ilu ja mängulisuse kõrval, või siis all, on ka mingi valu, samas aga leppimine ning loobumine ei ole lõplik väljapääs. Film sarnanes tempolt ja osaliselt ka sisult filmiga Paterson, mis mulle samuti meeldib. Huvitav, et Wenders (s 1945) ja Jim Jarmusch (s 1953) ja Lou Reed (1942-2013) on suhteliselt üks põlvkond. Lou Reed'i Perfect Day tuli välja 1972. aastal. PD filmis mängib peaosa Yakusho Kōji ja tema sünniaasta 1956 sobib väga hästi peategelase hoiakuga. Mis on omane järelhipidele, hipide põlvkonna noorematele vendadele-õdedele. Neile, kes 16-17 aastastena kuulasid Velvet Undergroundi ja Lou Reedi, aga ei saanud liialt noortena osa võtta 60ndate lõpu möllust. Neile jäi rohkem selline plaatide ja kassettide pealt tuleva musa kuulamise rõõm ja väiksemad peod ning rohkem isekeskis istumist ja mingite raamatute üle arutlemist.
Kui zen'i ja katoliikluse ja ortodoksia sünteesimise juurde tulla, et kuidagi klapitada omavahel hingeline sisemine võitlus ja meelerahuline tühjusele keskendumine jmt, siis muidugi tuleb mainida, et just 60ndatel ja läbi 70ndate ja ka veel hiljem laiema lugejaskonna huvi köitnud Thomas Merton'il (keda ma olen varemgi maininud ja tsiteerinudki) õnnestus need kuidagi hästi siduda ja luua mingid sillad, mis kõiki mainituid ühendasid. (Üht-teist tegi samas võtmes muidugi ka Alan Watts ja tema on vist ka pisut lihtsam ja lõbusam lugemine ning pikemalt popim püsinud.)
Kuhu see jutt peaks välja jõudma... kui teha kiire lõpp... siis nentimus, et Pärdi looming on ilus, tark ja täis väge, Wenders on väga hea, Siluan polnud mingi tossike, Merton sai paljudest asjadest aru, Lou Reed oli kindlasti andekas, Yakusho Kōji mängis haruldaselt - puhas rõõm ja suur tänu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar