Kõige haaravam on otsida selliseid teadmisi, mis pole otseselt vajalikud, ainult riivamisi puudutavad neid valdkondi, mida tõeliselt võiksin sügavuti tunda aga võiksid olla mõne ainevaldkonna proffi ja spetsialisti ning eksperdi poolt juba ammu selgeks tehtud. Täna ei ole esimene kord, kui püüan leida ja tuvastada 18. sajandi jaapani portselanil muude sagedamini kujutatud lindude hulgast ühte harvemini esinevat isendit. Olen seda korra kohanud, kunagi ka kindlaks teinud, kuidas teda nimetatakse, nimetuse unustanud ja allika kaotanud. Ning nüüd juba mitmendal katsel ikka ei leia üles.
Lind ise sarnaneb pisut varblasele, aga on kuidagi vihaselt sassis värvilise sulestikuga. Ja tal oli jaapani keeles mingi üsna lühike nimi. See ka ei tule meelde. Ma ei kurda oma mälu üle, sest ega mul seda nime millekski ju tarvis ei olnud. Varblasi on jaapani kunstis mõnede autorite väitel kujutatud üsna sageli, aga mulle tundub, et portselani peal olen rohkem näinud ikka uhkeid linde nagu kured ja paabulinnud jt.
Jaapani 18. sajandi portselani juurde tulles pean tunnistama, et olen kunagi tahtmatult meil info selle olemasolu kohta Eesti linnade paremini varustatud (18. sajandi) ärides ja peenemates peredes, liikvele lasknud ja hiljem populaarsest raadiosaatest taas kinni püüdnud. Eksperdilt, kes mind küll otseselt allikana ei reetnud.
Aga ekspertiisi osas tuleb tunnistada, et see 18. sajandi maalitud portselan pole sugugi lihtne kraam. Näiteks võib Hiinas valmistatud suuremale taldrikule olla Hollandis maalitud jaapani stiilis taimede ja lindudega kaunistus, suhteliselt hõre; aga sellele on hiljem lisatud praktiliselt kogu taldriku pinda ära kattes igasugu chinoisorie motiive, inimesi, templeid, loomi ja taimi Böömimaa maalija poolt.
Lihtsam on muidugi tuvastada Kakiemoni stiilis nõusid, mida valmistas Meisseni vabrik.
Osa Jaapanis ja Hiinas toodetud 18. sajandi portselanist oli juba alguses mõeldud Euroopa turule ja kuulsas Imari stiilis maalingud olid liialdatult rikkalikud. Samas oli laevameestel lubatud ka oma isikliku äri huvides kastike portselani osta ja kajutis koju vedada. Selleks tellisid need üsna primitiivse ilumeelega tüübid oma kruusidele jm maalinguid, kus paljastatud rindadega kaunitarid istuvad lõbusate musketäride süles jmt. 👈
.JPG)
Naras Kasuga Taisha pühamu pargis 👆 jalutades
.JPG)
leidsin puude vahelt maapinnalt killukese majoolikat, mis nüüd koos muude mujalt pärit suveniiridega on monitori aluse peal.
Olgu igaks juhuks mainitud, et see on tükk nn antiikset majoolikat. 👉
See oli ainus sodi, mis pühamute ja nende juurde kuuluvas pargis maas vedeles; sai ära korjatud eestlase poolt; kas pole kummaline?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar