Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
Oli viljakas päev, täitsin tähtsaid pabereid ja pidasin ametnikuga kirjavahetust ja langetasin (väga piiratud hulgale inimestele) olulisi otsuseid. Samas olin mingis järjest edasi lükkuva, hommikust lõunasse, lõunast tööpäeva lõppu ja lõpuks homsesse töise aktsiooni ootuses ja sellest jäi tunne, et päev on kuidagi ebaõnnestunud.
Täitsin neid ootustundide tühikuid lugedes erinevaid mälestusi, mitte kuulsuste omi, lugedes luuletusi, selliseid, mis varsti koos enamiku kirjandusklassikaga ära keelatakse, aga sellegi poolest ei ole piisavalt silmapaistvad, et avaldataks antoloogiates.
Ma ei ole siin vist kunagi otsesõnu andnud mõnda lugemissoovitust, täna teen erandi ja soovitan 6. aprillist ja mõneti totralt kulgenud päevast ajendatuna lugemiseks neile, kel mingi huvi võiks olla 60ndate ja SF kontrakultuuri vastu ja tahaksid besuretowearsomeflowersinyourhair tilulilule vastukaaluks midagi paremat, lugeda Emmett Grogani Ringolevio't, mida seni pole viletsa tõlkega õnneks solgitud.
Võiksin lisada veel mõned luuletused, mis ette sattusid (nt W.B.Yeats The Second Coming jmt), aga vaevalt sellest lõbusamaks läheb.
Tahtsin täna-homme põgusalt kirjutada sellest, kuidas voldemar on plaaninud USA presidendile vingerpussi mängida ja saadab oma orke Ukraina piiri äärde, aga jääb mõneks teiseks korraks.
Vormi ja sisu harmoonia nimel lõpetan hoopis täna avaldet Vasja Oblomovi uue looga.
Tänane päev on hea näide, kuis üks aeg võib mahutada palju vastuolulist, kuidas kokku langeb nii kurba kui rõõmsat.
Maarja kuulutamise päev. Küüditamise mälestamise päev. Kevad on tulnud, Kuu on kasvufaasis. Võiksime olla lootusrikkad, kuna juhtumisi või paratamatult on see ainus mõistlik valik. Alates esmaspäevast loobun laua taga töötamisest ja eneseisolatsioonist ning teen esimesed töösõidud, suur väljakutse või... Tartu on ju õdus ja hangunud olek hakkab juba harjumuspäraseks saama. Not responding signaali väljastamine on ka lihtne, peagi võiks olla juba refleks.
Palmipuudepüha on mu lemmikpühi. Lapsepõlvest on udune mälestus üllatusest, et kord kevadel tõi ema koju mingid kahtlased valgete tuttidega oksad ja pani vaasi. Praegugi liigub jõe ääres inimesi, kelle ilme ja ekslev/otsiv pilk reedavad, et neil on plaanis jalutuskäigult tuppa viia peotäis noid oksi.
Lugesin väikest raamatut, mida vahel ikka sirvin, see on Isa James E. Sullivan'i
My Meditation on the Gospel.
Palmipuudepühaga seoses on selles häid mõtteid, mh juhib tähelepanu, et Jeesus teadis Jeruusalemma sisse sõites, et teda joovastunult tervitav rahvas vaid mõned päevad hiljem asub vaenajate poolele ning sestap' on JK eeskujuks, et inimesi tuleb sallida vaatamata sellele, et neil on vigu, nõrkusi, eksimusi jne.
Lihtsamalt väljendades - võta inimesi sellistena, nagu nad on, eksole.
Ja teiseks, kui Jeesus ei ilmutanud erilist uhkust/vaimustust/rõõmu rahva hõiskamise üle, samuti ei teinud ta välja ka variseride poolt esitatud nõudmisest rahvast vaigistada. Tema ükskõiksus nende seisukoha suhtes on samuti heaks eeskujuks heale kristlasele.
Let no fear of human respect cause me to move one inch from my convictions.
On 25. märts ja täna on seoses küüditamise mälestamise päevaga avaldatud päris huvitavaid õpilaste kirjatöid, omalt poolt sel teemal ei tahakski midagi lisada. (Hälbin. Seoses 30 aasta möödumisega iseseisvuse taastamisest on meedias viimastel kuudel avaldatud ka siukseid usutlusi ja kirjatükke, et tundub, nagu oleks plaanis viimastele kõbusatele kommunistidele/karjeristidele/kaasajooksikutele hakata EV ordeneid jagama nende panuse ja teenete eest, ennastsalgavuse, julguse jne eest, käib üle mõistuse. Sallimise proovikivi.)
(Hälbin edasi. Mõistuse vastu käib ka Mati Graf'i poolt uhkelt käibesse toodud mõiste "rahvuskommunistid". (N liidu ajal võis ehk Leedu NSV juhtkonnas olla mõni, kes rahvuslike huvide eest mingil määral ja vahel seisis, aga ENSV-s kuni perestroika ajal toimunud ümberrivistumiseni ei olnud sest' õrna varjugi.) Jättes tähelepanuta, et "rahvuskommunistid" on üsna lähedal nimetusele "natsionaalsotsialistid" ja seega absurd kuubis igast küljest.)
Täna on lisaks muule väike ja kandiline tähtpäev, mida peale minu tuletab meelde vb mõni üksik, või tähtpäevana keegi ei arvestagi. 1944. a 25. märtsil pühitseti Isa Stanislaus Dobrovolskis Kaunases preestriks. Tema roll ühe väikese osa intellektuaalsemate eesti noorte vaimsuse allhoovuse kujundajana n okupatsiooni viimastel kümnenditel väärib märkimist.
(Hälbin taas. Leedu poole oli eesti mässumeelsematel noortel (ja eriti pärast 1972. a maikuud, mil end protestiks okupatsiooni vastu süütas Romas Kalanta ning selle järel toimunud demonstratsioone)
niikuinii eriline tõmme. Leedu KGB ja miilits püüdsid Kaunases ja Vilniuses karvaseid terve 1972. aasta suve.)
Ehk kannab Isa Stanislaus tänasel pidulikul päeval õndsate keskel eriti kirkalt säravat rüüd; aimdus... seletamatult, samas selgelt. Teema lõpetuseks üks tsitaadi temalt: "Mulle meeldivad rõõmsad inimesed."
(Ütles ta ja loovutas pudeli konjakit leedu-eesti segaseltskonnale, kes juba kaks tundi oli püüdnud vestlust katkestavaid naerupahvakuid alla suruda, et majaperemeest mitte häirida, kuna Isa Stanislaus puhkas õhtupoolikul, enne kui vastu ööd hakkasid tema kiriku juurde saabuma autod/inimesed ("kommunistid" nagu neid nimetasid kohal viibivad leedulastest abilised), kes tulid salaja lapsi ristima.)
Oma suure elukogemusega ja pärast aastate vältel kuuldud loendamatuid pihtimisi, oli tema inimestetundmine muidugi eriline. Sellistest inimestest on alati puudus, aga praegu on nad eriti nõutud.
Möödunud nädalal oli päikest, mõned jalutamised selle paistel jalutatud. Emajõe ääres toimusid tuntavad muutused kord siia ja siis jälle sinna. Parimad vara-, eel- ja protosuve hetked nägid välja nii 👉
Isegi hakkasin korra pajatama, et "käisin Emajõe ääres ujumas..." ja taipasin, et läks valesti, parandasin siis, et käisin jalutamas ja kuulajad rahunesid.
Lisaks kaasjalutajatele ja püsipartidele kedagi muud näha ei olnud, ju vastu kevadet on igasugu olevustel kõige mõnusam magamise aeg. Mõni konn teeb korraks ühe silma lahti ja siis mõtleb, et ei, magan veel paar nädalat.
Ja ilus värske lumi tõelise kevade eel rõõmustab meid taas ja taas.
Aga lindude elu käib teisiti ja aedporr omas loomulikus kepsakuses kihutas mööda puutüvesid ja küljelt on ta pisut paremini märgatav, selja muster sulab koorega üsna kokku (peitepilte tegin, ei hakka lisama). 👇
Nagu eelmisel, nii ka sellel aastal, tuleb märtsi alguses pidada mõned sünnipäevad. Toredad asjad muidugi, aga praegu korraldatud võimalikult hajutatult ja hõrendatult. Osa kutsutuidki vabandab ja loobub. Eelmisel aastal oli osalisi arvukalt ja mäletatavasti oli ka vahetult Põhja-Itaaliast naasnud külaline. Nüüd on Tallinn uus Põhja-Itaalia ja sealt tuleb kohe mitu inimest.
Üsna kummaline on jälgida, kuidas reaalne olukord moondub mitmesuguste pseudoinitsiatiivide ja spinnide ning ebatõlgenduste ja kõverpeegelduste vahel ja läbi. President rivistas oma kaaskonna seaninaks ja tormas vaktsineerima. Vaene naine peab ju aprillis sõitma Afganistaani.
Ränk saatus, nagu eesti poistel 1980-1988.
(Naistepäevaks sõidab Hispaaniasse ka. Vabatahtlikult abiks, nagu ennemuiste (1936-39).
Rääkima digipöördest.
Kahjuks on hispaanlastel nüüd uus kuningas, Juan Carlos oleks vb
vaikselt omaette porisenud ¿Por qué no te callas?
Igatahes hispaanlased on rõõmsad, et me proua
president sel Eestile raskel ajal on pärast Vabariigi aastapäeva leidnud endas nii palju jõudu, et saab külastada
Madriidi.)
First we fly to Spain, then we take Kabul.
Siit-sealt kõlab üleskutseid, et tähtsam osa bürokraatlikust ja kontoriplanktonist tuleks eelisjärjekorras vaktsineerida. Valitsuse liikmed muidugimõista.
(Meenus juhtum, kus kapten ajas kruiisilaeva Costa
Concordia karile, sealt päästepaadis põgenes ja asus paadist enneolematu innuga päästetöid korraldama. (Karistuseks määras
Itaalia kohus 16 aasta pikkuse vangistuse.))
Koomiline on selle päästkuendkessuudab meeleolu levides muuseuminõukogu erakorralise ja laiendatud koosoleku pöördumine kultuuriministri poole, milles palutakse seoses krooniviirusega igasugu asju, mh ka vaktsineerimist kõrvu õpetajate ja muude haridustöötajatega. Muuseumidest on ammugi saanud kultuurihooned, nende kunagine mõte on unustatud ja käib aktiivne tegevus etenduste ja kontsertide korraldamisel. Sel ajal kui muuseumitöötajad krabistavad laudade taga ja püüavad meeleheitlikult oma tööd mitte ära teha. Saavutused fondide inventeerimise tempode vallas on rekordite raamatu väärilised. Muuseumitöötajate põhimassi esmatähtis ülesanne on olemas olla, selleks, et vajalikele, ajutiselt ameti kaotanud olulistele isikutele, saaks luua muuseumi direktori ametiposte, à propos.
Aga see kõik pole oluline.
Kuna planeedid olid õiges kohas, temperatuurid paigas, hõõrdetegur välja arvestatud, õige viskoossus määratud, liigutused sujuvad, meeled keskendunud, siis sai täna hommikul tehtud mitu tornaadoomletti.
