Liblikad

Tõstan osa oma liblikate pilte koos nimedega siia. Kinnistamaks neid nappe teadmisi, mis ma sel kevadel olen kogunud. Muidugi ei tea ma tõeliste asjatundjate ja järjekindlate liblika hobiuurijatega, kollektsionääridega ja vastavate loodusfotograafidega võrreldes suurt midagi (teadmisi on vähem kui vähe) ja viimasena mainitute tehtud fotosid imetlen vaikse kadedusega.

Friedrich Alexander Georg von Hoyningen - Huene

Ambitsioone mul pole, lihtsalt nauditav oleks sügiseks tunda/teada umbes veerandsadat kohalikku liblikat, kuna veel aasta tagasi ei teadnud ma neist mõhkugi. 

Kui ma selleni jõuan, siis lähen TÜ loodusmuuseumi ja puudutan mõnda neist kastidest, kus on    Friedrich Alexander Georg von Hoyningen - Huene poolt kogutud liblikad. 

Liblikad aina lendavad, mingit efekti peaks see andma.

Mõelda vaid, milline oleks Eesti täna, kui oleks olnud  rahulik areng ilma sõjata ja okupatsioonita ning baltisakslased sulandunuks EW ellu ja ühiskonda, poleks olnud massilist sisserännet ja tööjõu sissevedu idast, mõisad oleksid senini terved ja hoolitsetud jne. Vaimse potentsiaali poolest oleks Eesti kaks korda tugevam. 

Aga alternatiivajaloo juurest kohe tagasi liblikate teemasse.

Alustaks Pseudopanthera maculariast, keda me nimetame tiigervaksikuks

Üsna väike liblikas ja mitte eriti värvikirev.

Lisaks peab tunnistama, et vaksikuid üldse peetakse sellisteks sõu-sõu liblikateks, nii et pigem nagu ei tohikski väga palju nende pilte  postitada. Peaks ikka uhkemaid liblikaid leidma.
😸 

Vajadus ja soov uhkema järele on selgelt evolutsiooni ja järglaste saamisega seotud, väga järjekindlalt lööb kõikjal välja.  

Tuli meelde, et kord soomlasest tuttavaga vesteldes (tema tundis end Eestis  eriliselt hästi, kuna ta vanaisa oli siin Vabadussõjas vabatahtlikuna käinud) mainis ta, et on tuntav, et eestlastel on kultuuriline taust märksa Kesk-Euroopalikum, kuna on tugev Saksa traditsiooni mõju, aga Soome oli Euroopaga ühendatud Rootsi kaudu ja seepärast kuidagi kõrvalisem. 

Mõte vabalt uitab,  liblikate kõrval saabki suvalisi mõtteid rändama lasta.

Nojah, sestap' pole ma kunagi aru saanud, miks oleme nii pealetükkivad omas Põhja-Euroopasse kuulumise ihas. (Kus rootslased neile omase arrogantsusega meid absoluutselt ette ei kujuta ja näha ei soovi!) 

Soomlaste ja rootslaste ning Taani, Poola ja Saksamaaga (sisuliselt ja ajalooliselt ka Norraga) ühendab meid täiesti loomulikul kombel see, et oleme Läänemere maad. Läti ja Leeduga muidugi samuti, aga nendega ühendab palju muudki. (Niisama mõlgutan.)
Kesasilmik on ka selline väike tegelane. 

Hall ja roosa sobivad ikka väga hästi kokku.

Paar aastat oli hele vesihall täitsa moes, mulle see meeldis. Aga sageli jõuan moes oleva juba enne ära kanda, kui see mood siia tänavatele jõuab. Seekord läks ka enam-vähem nii.

Ja taas pilt kahest koiduliblikast, mille sarnane ühes varasemas postituses oli postitustehniliselt  valesti üles laetud. 👇

Vahelduseks veel paar pilti va vaksikutest, sest diskrimineerida ei ole ilus.

 Võrkvaksik siis

Liblikaefekt ja võrksüsteemid on minu mõtlemises kuidagi kõrvuti, ehkki teine tundub  tähtsam ja tõelisem. Aga esimene on mõistena esteetilisem ja nähtusena palju müstilisem.

Peab tunnistama, et vaksikud on üsna koostööaltid.

 See kergelt värviline isend võiks olla mustavalge-kirivaksik

Lisaks tabasin ka
vaarika-kirivaksiku





















Ja lõpetuseks mustlaik-apollode õhulennud. Et ma nad surmkindlalt otse nende tormleva lennu käigus ära oleksin määranud, on pisut kahtlane, aga loodame.

Lähevad ajalukku

Väidetavalt öelnud Laidoner 1940. aastal, et iseseisvus kestis küll vaid 20 aastat, aga selle ajaga kasvas Eestis üles põlvkond, keda ei murra ka 200 aastaga. Selles on omajagu tõde. Neil päevil on näha, kuidas katkevad viimased elusad niidid, mis meid ühendavad nendega, kes noortena olid Eesti okupeerimise tunnistajateks, viidi esimese küüditamisega Siberisse või läksid sõja alguses kommunistidele relvaga käes kätte maksma ja sõja lõpus Eesti piiri kaitsma; kes aastaid suutsid osutada vastupanu ja võidelda ülekaaluka vastase vastu metsa varjunult. Kui keegi arvab, et mis sellest ikka, kujutlegu end trefneristina või üliõpilasena 1944. aastal Tartu raudteejaama vaguni juurde, millele kellegi üleannetu käsi on kriidiga kirjutanud "morituri te salutant", hüvasti jätmas sõprade ja vanematega.

Selle põlvkonna read jäid üsna hõredaks. Paljud hukkusid Siberis äärmises viletsuses, paljud surid töö/surmalaagrites, paljud langesid Sinimägedes ja Emajõe kallastel ja Tšehhi põrgus, põgenesid mööda maailma laiali, surid punkrilahingutes.

See põlvkond oli kõige selgemate ja tugevamate moraalsete väärtustega ja samas oli nendes ka mingi kerge kelmilikkus, arenenud iseteadvus ja üleolekutunne. Neile olid eeskujuks vanemad, kes püüdlesid eeskujulike talude pidajaiks ja õpetajad, kes olid Vabadussõjas selle riigi loonud. 

Seda põlvkonda iseloomustas püüd endaks jäädes edasi kesta ja neis puudus enesehävituslik tung, mis järgmise (või kahe järgmise) põlvkonna juures ilmnes.