Translate

reede, 12. juuni 2020

Lähevad ajalukku

Väidetavalt öelnud Laidoner 1940. aastal, et iseseisvus kestis küll vaid 20 aastat, aga selle ajaga kasvas Eestis üles põlvkond, keda ei murra ka 200 aastaga. Selles on omajagu tõde. Neil päevil on näha, kuidas katkevad viimased elusad niidid, mis meid ühendavad nendega, kes noortena olid Eesti okupeerimise tunnistajateks, viidi esimese küüditamisega Siberisse või läksid sõja alguses kommunistidele relvaga käes kätte maksma ja sõja lõpus Eesti piiri kaitsma; kes aastaid suutsid osutada vastupanu ja võidelda ülekaaluka vastase vastu metsa varjunult. Kui keegi arvab, et mis sellest ikka, kujutlegu end trefneristina või üliõpilasena 1944. aastal Tartu raudteejaama vaguni juurde, millele kellegi üleannetu käsi on kriidiga kirjutanud "morituri te salutant", hüvasti jätmas sõprade ja vanematega.

Selle põlvkonna read jäid üsna hõredaks. Paljud hukkusid Siberis äärmises viletsuses, paljud surid töö/surmalaagrites, paljud langesid Sinimägedes ja Emajõe kallastel ja Tšehhi põrgus, põgenesid mööda maailma laiali, surid punkrilahingutes.

See põlvkond oli kõige selgemate ja tugevamate moraalsete väärtustega ja samas oli nendes ka mingi kerge kelmilikkus, arenenud iseteadvus ja üleolekutunne. Neile olid eeskujuks vanemad, kes püüdlesid eeskujulike talude pidajaiks ja õpetajad, kes olid Vabadussõjas selle riigi loonud. 
Seda põlvkonda iseloomustas püüd endaks jäädes edasi kesta ja neis puudus enesehävituslik tung, mis järgmise (või kahe järgmise) põlvkonna juures ilmnes. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar