Ajalootaju trepid

Pikk sissejuhatus 

Äsja ilmus, ostsin ning paari õhtuga lugesin läbi Jaanus Paali mälestusteraamatu Trepist üles, trepist alla. Milline on selle raamatu laiem publik, ma võin aimata, samas mina olen kindlasti lugejate hulgas. 

Nimetatud  raamatu juures on huvitav, et autor kuulub (60ndate teise poole kuni 80ndate lõpu)  vähem tuntud ja justkui teisele plaanile hoidunud vabadusvõitlejate hulka. "Teine plaan" pole mõeldud kuidagi halvustavana, pole sisuliselt "vähem tähtis" või "teine ešelon" vmt. Dissidentide ehk vabadusvõitlejate hulgast on ju osa nimesid küllaltki hästi tuntud ja neid on harjutud mingis enam-vähem kindlas järjekorras nimetama (Niklus, Tarto, Parek, Ahonen, Pesti, Madisson, Kelam jt). Kunagi üks vastavat teemat uuriv USA teadlane rääkis mulle, et vestelnud ühe eesti kirjanikuga, kuulnud ta tollelt, et antud kirjanik olla olnud ainus tõeline eesti dissident. Soovitasin talle siis edaspidiseks, et uurimistöö metoodika tugineks igaks juhuks ka formaalsetele mõõdikutele ja tunnustele, millele vastavalt  jagagu nõukogude korra ja okupatsiooni vastu 60.-80. aastail võidelnud edaspidi esmalt nendeks, kes reaalselt said karistada ja viibisid vangistuses (laagris) ning kirjutasid alla ametlikele protestidele ja läkitustele; seejärel need, keda ametlikult kuulati üle ja kelle juures toimusid läbiotsimised ning kellele tehti ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse eest; seejärel need, kellega vesteldi ja karistati vallandamistega, õppeasutustest välja viskamisega jmt järjekindla tagakiusamisega; siis juba need, kellega ainult vesteldi; veel jupike maad tagapool need, kellele ei võimaldatud aeg-ajalt mingeid selle aja mõistes privileege (välissõidud, piirangud millegi avaldamisel/avaldamiskeeld, korter, autoostuluba jmt).  No ja kusagil seal kaugel, pioneerimalevate ja põllumeeste kõrval on veel need "vaprad", kes pummeldasid KGB valvsa pilgu all ja ei astunud komparteisse.

Muidugi peab tõmbama terava piiri perestroika eelse ja aegse olukorra vahele, kuna alates 1988. aastast muutus kõik kardinaalselt ja sealt alates tuleb lugeda vastuvõtt dissidentide ja vabadusvõitlejate hulka lõppenuks. Seepärast hilisemad mehised kodanikud 😼 võivad oma võitlustee algust kirjeldada  kui järjepidevat Ameerika Hääle kuulamist range konspiratsiooni ja ähvardavate repressioonide tingimustes.

😺

Varasemad sarnased publikatsioonid

Ma ei ole põhjalikult süvenenud kui mitmeid ja milliseid elulugu jm käsitlevaid raamatuid on ilmunud Mart Nikluse ja Enn Tarto kohta, vist mitmeid. Lagle Parek (samuti ka Eve Pärnaste) on ise kirja pannud oma mälestused, Arvo Pesti publitseeris vangla- ja laagrikirjavahetuse vennaga (Olavi Pesti), Madisson on vist mitmesugust trükkida lasknud, aga ma pole lugenud; Soldatovi raamatud on hoopis eraldi teema ja ma täpselt ei tea, mis seal ilmunud on. Jüri Kukest kirjutas hoopis Rein Taagepera, vist kunagi lugesin („Mart Niklus. Jüri Kukk. Kaks kes ei alistunud“, Stockholm, 1983).  

Eelmine raamat, mis osaliselt sama perioodi käsitles ja oli piisavalt huvitav, et paari õhtuga loetud sai, oli viis aastat tagasi ilmunud Tarmo Vahteri  „Karuks istus vangitornis...“ 1980 – aasta, mis raputas Eestit.

Raamatust

Jaanus Paal on tagasihoidlik ja intelligentne ning samas enesekindel autor, kes eelpool toodud teemaga seoses kuidagi ei rõhuta enda rolli ja teeneid, pigem mõnda olulist seika märgib nii napilt, et see võib pealiskaudsel lugemisel tundudagi väheoluline. Samuti ta ei silu ega jäta vaikides midagi sellist välja, mis praegusel ajal võib jääda tabamatuks, kohati tundus aga juba 80ndatel pisut imelik (TRÜ "komsomoliopositsioon", Che Guevara, nõtked nõksud vestlusel üliõpilase ja rektori vahel jmt). Küllaltki mahukalt on kirjeldatud tollast olmelist ja argist, hästi on edasi antud noorte elu varjatud tahke, vangla meeleolu, olukordi, kus tekkisid sisemised kõhklused ja tuli teha olulisi valikuid jmt. Seega ajaloo sees kulgev väiksem lugu isiku tasandil on hästi dokumenteeritud (selle mõiste laiemas tähenduses).

Üldplaanis

Teise tasandi tegelased on mitmesuguste liikumiste (olgu selliseks siis dekabristid või mõned hilisemad organisatsioonid kuni dissidentideni) vaatlemisel mõneti huvitavamad kui juhtfiguurid, kelle puhul kõik joonistub välja kuidagi rõhutatult, ühetähenduslikult, heroiliselt ja positiivselt jne. Eks võitluses koha eest ajaloos õnnestub taolistel juhtidel või juhiks positsioneerijatel endalgi anda panus, et nende roll ja tegevuse sirgjooneline põhiliin oleks selgesti jälgitav. Vahel voolitakse ajaloo kangelased õpikutes ja ilukirjanduses sellisteks ülieeskujudeks, et kui keegi lõpuks avaldab faktidel põhineva ja sügavuti analüüsiva käsitluse, siis võib ilmneda, et tegemist ei olnud ülla romantikuga, vaid hoopis andetu õela fanaatikuga. Kuid vahel juhtub ka, et mõni usin härjapõlvlane saeb hiiglase kõõluseid ja tunneb rahulolu oma väikesest kangelasteost, kui kellegi nimi saab määritud või kahtlusi külvatud sinna, kus seni kõik näis selge.

Igatahes

Põhjalik raamat huvitavast elukäigust ja perioodist, mis vajas taolisest vaatenurgast antud kirjeldust. Ei teagi, kas on eesti keelde tõlgitud, aga pisut meenutab Vladimir Bukovski mälestusi 

 И возвращается ветер.    Oletan, et Jaanus Paal võis nimetatud teosest 80ndatel fotokoopia teha ja levitas seda kümnete muude sarnaste keelatud raamatute kõrval. Mis mõistagi oli kiiduväärt ja väga vajalik töö, ehkki siis veel näis, et kommunism kestab kaua.