Translate

teisipäev, 5. jaanuar 2021

 Ja lõppeski aasta 2020.

Sai tehtud ja sai lõpetatud ühtkuiteist. Eile proovisin mitte midagi teha (et ei jätkaks tavatöid kohast, kus nad pooleli jäid), aga igavusest pääsemiseks pidin mingi aja siiski tööga täitma. Ehk umbes selline ongi üleminek ja pääsemise võimalus - vähehaaval töötsüklist väljuda, ainult äärmise nõutuse puhul sisustada mõnd tundi tööga. Proovin. 

Kuri kuu ERM'i kohal, 30. dets 2020

No mis tagasivaadet möödunud aastale... nt et vaene Tartu linn - aasta 2020 teoks valiti ralli 🏁korraldamine!? Äge, jah!? 

No ON...  Tänu pandeemiale avanes meil selline suurepärane võimalus. 😼 

Ray Bradbury, mis sa sellest arvad? ERM'ist sai Rally Estonia võistluskeskus... Täitsa unistus! 

Kuidas ralli Tartusse sattus, kes mahitas?  

 

 

Kitsamas sõprade ringis oli kokku lepitud, et pidulik koosviibimine jääb ära, aga õnneks ikkagi olid sõbrad, kes otsustasid aasta viimasel õhtul korraks sisse põigata ja tõid isegi kingituse, raamatu, autor ise ja raamat koos pühendusega, nii et võib aastavahetuse lugeda tähistatuks. Ontlikul moel ja viisil. Jaanihanso siidriga ja prantsuse šampanjaga. Kahe erineva seapraega.

(Jõulukingiks tuli üks autori pühenduse ja heade soovidega CD ka, niisiis võib autograafide saagi osas möödunud  aastaga rahul olla. Kaks kindlasti, aga vb ka kolm...)

Aasta lõppedes varitses trauma 2020 meie telekanalitel. ETV programm sarnanes 18. sajandi mõisateatriga, kuhu korjatud pärisorjad peavad juba mõnda aega palehigis ümber kehastuma kord humoristideks, siis mälumänguriteks, siis saatejuhtideks jne; aasta valituim ja keskseim meelelahutus oli justkui 1995. aasta vaimuvaeseima pulmaisa lavastatud algupärases šõus vaeste suguvõsale, etendatud halvasti varjatud põlgusega. Kokku vaatasin telerit ca 10 minutit. ERR-ilt tahaks raha tagasi. 

Peo lõpetuseks sobis Kusturica Must kass, valge kass päris kenasti. 

Aastavahetusel sai keskmisest rohkem filme vaadatud, väga erinevaid, aga valdavalt nö märgilisi. Eilse õhtu film (mille järel mitmed osalenuist/vaatajaskonnast vajasid aega mõtete kogumiseks) oli Русский ковчег Aleksander Sokurovilt. Ühe katkematu kaadrina Ermitaaži saalides filmitud, ligi 1,5 tundi vältav, Venemaa ca 200 aasta pikkust kultuuriajaloo lõiku kujutada püüdlev tugeva ambitsiooniga art film projekt oli minu arvates julge katse ja hea ebaõnnestumine. Markii de Custine, kes 1843. aastal publitseeris (oma reisil nähtu/kogetu alusel) silmapaistvalt läbinägeliku raamatu Venemaast (kus see kohe ka keelati), on filmi läbiv tegelane.

Aasta pakkus palju erinevate linnade vahel liikumist, suhtlemist ning tööd. Peaks natuke jahtuma, muidu võib veebruaris või märtsis tulla tagasilangus ja iga mõte tööst muutub piinavalt vastumeelseks.    

Head uut aastat!


laupäev, 26. detsember 2020

Klaas on ikka täitsa tühi, süvazen

"Joon kohvi, loen vanu raamatuid ja ootan, et aasta lõpeks." RB
 

 Täna on retušeeritud õhetavate põskedega suusatajate fotode päev. Selline liikuv püha, mis mõnel aastal liigubki väljaspool kalendrit. RÕPS päeva fotodel on lisaks tavapärastele rõõmsatele suusatajatele kohustuslikud ka lumised või härmas oksad/puud. 


Aimasin juba eile õhtul, et see päev on tulekul. Seepärast...  esmalt siiski eellugu. Seoses Jõuludega sain endale kuus grappaklaasi, mida polegi nii lihtne leida ja olen vahel nimetanud "mulle võib kinkida" rubriigis. See oli kaks päeva tagasi. Eile aga läksin meelel rõõmsal poodi ja... nimetagem seda väikeseks pandeemiaüllatuseks,  - poes grappat pole. Ja see polnud esimene selline pood. Tšatšat ka polnud. (Vist kirjutasin kevadel, kuidas mai alguses, otsustaval hetkel, ei olnud poes saket!) Ooo häda! Kuuldavasti olla poodides juba nähtud ka verisulis müüjaid, kes ei teagi enam, mis grappa on. 

Nii loojuvad tsivilisatsioonid. 

Sel aastal jäeti ära ka Trento jõululaat, kus tavaliselt on hulk ümbruskonna koduseid grappameistreid oma jooki pakkumas. Antakse väikese pitsiga proovidagi  ja päris korraliku ülevaate saab, kui oma grappat otsides olla piisavalt järjekindel ja iga leti juures peatuda. (Ma kuidagi ei soovita, lihtsalt mainin.) 

Igatahes see on koht, kus võib nautida Itaaliat ja seapraega hapukapsaid üheaegselt ja koos kohalikega (kes tunduvad olevat silmatorkavalt austriameelsed ehk Lõuna-Tirooli patrioodid).   

Eelnev ei olnud mõeldud surmtõsiselt ega taha külvata paanikat, arvatavasti kusagil mõnda ülehinnatud/hirmkallist grappat vast müügil on, paljukest neid grappajoojaid siinkandis ikka liigub, väike vaikne vähemus, kelle õigustest keegi välja ei tee. 

Sain Jõuludeks tellisemõõtu raamatu, Edzard Schaper'i Timukas.  On tõesti hea ja tänuväärt, et on Liivimaa Klassika sarja raamatud. Jätkem kõrvale, et möödunud sajandi alguse kohaliku (väike)aadli 😺 probleemidesse ja tunnetesse süvenemine võib olla kuidagi snobistlik ja eputav. 

Sama kehtib mingil määral ju muudegi kultuuride kirjanduse puhul. Mõnikord ei jõua nt lausega "Lugesin Dostojevski..." kolmanda sõnanigi, kui keegi seltskonnast juba hõikab vahele: "Oi mulle ka väga meeldib!" või "See on mu lemmikraamat!" 

Need asjad ongi kahtlased. Aga Tammsaare ja Krossi puhul pole nad mitte vähem kahtlased. 

Vot kui pisut naiivne neiu loeb Kareva luulet, siis ma usun, et lugeja ongi leidnud oma kirjaniku.

("A eks tu om jo algsest piäle nõnna olnd, et lukude kangelaise om ilusambad ja vapra ja iks inime tahtse noist lugides itse kah tunta, et timä nonde hulka võiks iks passi.")

Aga arvestades, millist olmeproosat praegu tsentnerite kaupa lettidele visatakse ja küllap ka loetakse, siis vist eeltoodud olukord on lahenemas, kõik on hästi  ja enamus lugejaid loeb endale täiesti arukohast lektüüri. 

 

Kõik eelöeldu on kaude seotud grappa kadumisega lettidelt.