Ja lõppeski aasta 2020.

Sai tehtud ja sai lõpetatud ühtkuiteist. Eile proovisin mitte midagi teha (et ei jätkaks tavatöid kohast, kus nad pooleli jäid), aga igavusest pääsemiseks pidin mingi aja siiski tööga täitma. Ehk umbes selline ongi üleminek ja pääsemise võimalus - vähehaaval töötsüklist väljuda, ainult äärmise nõutuse puhul sisustada mõnd tundi tööga. Proovin. 

Kuri kuu ERM'i kohal, 30. dets 2020

No mis tagasivaadet möödunud aastale... nt et vaene Tartu linn - aasta 2020 teoks valiti ralli 🏁korraldamine!? Äge, jah!? 

No ON...  Tänu pandeemiale avanes meil selline suurepärane võimalus. 😼 

Ray Bradbury, mis sa sellest arvad? ERM'ist sai Rally Estonia võistluskeskus... Täitsa unistus! 

Kuidas ralli Tartusse sattus, kes mahitas?  

 

 

Kitsamas sõprade ringis oli kokku lepitud, et pidulik koosviibimine jääb ära, aga õnneks ikkagi olid sõbrad, kes otsustasid aasta viimasel õhtul korraks sisse põigata ja tõid isegi kingituse, raamatu, autor ise ja raamat koos pühendusega, nii et võib aastavahetuse lugeda tähistatuks. Ontlikul moel ja viisil. Jaanihanso siidriga ja prantsuse šampanjaga. Kahe erineva seapraega.

(Jõulukingiks tuli üks autori pühenduse ja heade soovidega CD ka, niisiis võib autograafide saagi osas möödunud  aastaga rahul olla. Kaks kindlasti, aga vb ka kolm...)

Aasta lõppedes varitses trauma 2020 meie telekanalitel. ETV programm sarnanes 18. sajandi mõisateatriga, kuhu korjatud pärisorjad peavad juba mõnda aega palehigis ümber kehastuma kord humoristideks, siis mälumänguriteks, siis saatejuhtideks jne; aasta valituim ja keskseim meelelahutus oli justkui 1995. aasta vaimuvaeseima pulmaisa lavastatud algupärases šõus vaeste suguvõsale, etendatud halvasti varjatud põlgusega. Kokku vaatasin telerit ca 10 minutit. ERR-ilt tahaks raha tagasi. 

Peo lõpetuseks sobis Kusturica Must kass, valge kass päris kenasti. 

Aastavahetusel sai keskmisest rohkem filme vaadatud, väga erinevaid, aga valdavalt nö märgilisi. Eilse õhtu film (mille järel mitmed osalenuist/vaatajaskonnast vajasid aega mõtete kogumiseks) oli Русский ковчег Aleksander Sokurovilt. Ühe katkematu kaadrina Ermitaaži saalides filmitud, ligi 1,5 tundi vältav, Venemaa ca 200 aasta pikkust kultuuriajaloo lõiku kujutada püüdlev tugeva ambitsiooniga art film projekt oli minu arvates julge katse ja hea ebaõnnestumine. Markii de Custine, kes 1843. aastal publitseeris (oma reisil nähtu/kogetu alusel) silmapaistvalt läbinägeliku raamatu Venemaast (kus see kohe ka keelati), on filmi läbiv tegelane.

Aasta pakkus palju erinevate linnade vahel liikumist, suhtlemist ning tööd. Peaks natuke jahtuma, muidu võib veebruaris või märtsis tulla tagasilangus ja iga mõte tööst muutub piinavalt vastumeelseks.    

Head uut aastat!