Translate

laupäev, 26. detsember 2020

Klaas on ikka täitsa tühi, süvazen

"Joon kohvi, loen vanu raamatuid ja ootan, et aasta lõpeks." RB
 

 Täna on retušeeritud õhetavate põskedega suusatajate fotode päev. Selline liikuv püha, mis mõnel aastal liigubki väljaspool kalendrit. RÕPS päeva fotodel on lisaks tavapärastele rõõmsatele suusatajatele kohustuslikud ka lumised või härmas oksad/puud. 


Aimasin juba eile õhtul, et see päev on tulekul. Seepärast...  esmalt siiski eellugu. Seoses Jõuludega sain endale kuus grappaklaasi, mida polegi nii lihtne leida ja olen vahel nimetanud "mulle võib kinkida" rubriigis. See oli kaks päeva tagasi. Eile aga läksin meelel rõõmsal poodi ja... nimetagem seda väikeseks pandeemiaüllatuseks,  - poes grappat pole. Ja see polnud esimene selline pood. Tšatšat ka polnud. (Vist kirjutasin kevadel, kuidas mai alguses, otsustaval hetkel, ei olnud poes saket!) Ooo häda! Kuuldavasti olla poodides juba nähtud ka verisulis müüjaid, kes ei teagi enam, mis grappa on. 

Nii loojuvad tsivilisatsioonid. 

Sel aastal jäeti ära ka Trento jõululaat, kus tavaliselt on hulk ümbruskonna koduseid grappameistreid oma jooki pakkumas. Antakse väikese pitsiga proovidagi  ja päris korraliku ülevaate saab, kui oma grappat otsides olla piisavalt järjekindel ja iga leti juures peatuda. (Ma kuidagi ei soovita, lihtsalt mainin.) 

Igatahes see on koht, kus võib nautida Itaaliat ja seapraega hapukapsaid üheaegselt ja koos kohalikega (kes tunduvad olevat silmatorkavalt austriameelsed ehk Lõuna-Tirooli patrioodid).   

Eelnev ei olnud mõeldud surmtõsiselt ega taha külvata paanikat, arvatavasti kusagil mõnda ülehinnatud/hirmkallist grappat vast müügil on, paljukest neid grappajoojaid siinkandis ikka liigub, väike vaikne vähemus, kelle õigustest keegi välja ei tee. 

Sain Jõuludeks tellisemõõtu raamatu, Edzard Schaper'i Timukas.  On tõesti hea ja tänuväärt, et on Liivimaa Klassika sarja raamatud. Jätkem kõrvale, et möödunud sajandi alguse kohaliku (väike)aadli 😺 probleemidesse ja tunnetesse süvenemine võib olla kuidagi snobistlik ja eputav. 

Sama kehtib mingil määral ju muudegi kultuuride kirjanduse puhul. Mõnikord ei jõua nt lausega "Lugesin Dostojevski..." kolmanda sõnanigi, kui keegi seltskonnast juba hõikab vahele: "Oi mulle ka väga meeldib!" või "See on mu lemmikraamat!" 

Need asjad ongi kahtlased. Aga Tammsaare ja Krossi puhul pole nad mitte vähem kahtlased. 

Vot kui pisut naiivne neiu loeb Kareva luulet, siis ma usun, et lugeja ongi leidnud oma kirjaniku.

("A eks tu om jo algsest piäle nõnna olnd, et lukude kangelaise om ilusambad ja vapra ja iks inime tahtse noist lugides itse kah tunta, et timä nonde hulka võiks iks passi.")

Aga arvestades, millist olmeproosat praegu tsentnerite kaupa lettidele visatakse ja küllap ka loetakse, siis vist eeltoodud olukord on lahenemas, kõik on hästi  ja enamus lugejaid loeb endale täiesti arukohast lektüüri. 

 

Kõik eelöeldu on kaude seotud grappa kadumisega lettidelt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar