number ÜKS on muidugi see mure, mida lähedastele ja sõpradele kinkida. Ajab ju igal aastal inimese hulluks.
Ma tahaks käsitleda (st ebatõsist niisamajuttu ajada) Jõulusid läbi kohaliku rahvusliku prisma ja rääkides sel teemal ma analüüsin muidugi ka ennast (ega sea oma (silmapaistvat (mõistagi)) isiksust kuhugi väga kaugele ja kõrgele, (mainin igaks juhuks)). Töötan iseenda kallal, nagu peabki.
Jumal on leppinud sellega, et eestlased ei ole usklikud kristlased. Kui nad seda oleksid ning Jumala poole oma mõtetes või palvetes pöörduksid, siis nad tüütaksid Jumala ära. Oma muretsemisega ja probleemide otsimisega. Juhuslikult kuulsin laupäeva hommikul raadiost paari minuti jooksul, kuidas NR arutles nõustajaga (vist enda näitel), et on probleem ja see on igal õhtul joodud paaris klaasis veinis. Mõtlesin seepeale, kuis oleme saanud nõnda rikkaks ja maailm on arenenud, et võime endale soovi korral lubada paar klaasi veini igal õhtul. Kunagi oli sihuke värk võimalik ehk Itaalias ja Prantsusmaal, siinkandis sai volilt juua vaid õlut. Eestlane ei vaata sellele nõnda, et nüüd on elu heaks läinud. Ja kui ta sellele või mõnele teisele sarnasele probleemile (a la Jumal aita kaalust alla võtta vmt) jumalikku sekkumist ja lahendust ei saa, siis pole mingit mõtet usku pidada ju. Pole Jumalat olemaski, sest ta ei aita. Konkreetselt ja praktiliselt.
Vahelepõikeks - kui oletada, et nt veini joomine on teema, mis kuidagi puutuks kokku patuga,
siis
vastavalt eksimuse raskusele tuleb ju karistus
pole väga põhjust muretseda, et hiljem seda
ette heidetaks, nagu näivad arvavat kainusele
keskendunud lahkusulised. Ja ma jätan siin
mainimata kõik kirjakohad, kus veinist juttu.
Aga et kurtmistele ja kaebustele vastust ei tule, on vaid asja üks ja väiksem pool. Hullem on lugu tänulikkusega. Eestlase ebausk ei luba tunnistada, et midagi on hästi. Tema kardab kõige enam asju ära sõnada. Ta ei julge vaadatagi sinna poole, kus midagi tundub hästi olevat. Sest kui ta nii mõtleks, või (veelgi hullem!) ütleks, siis kindlasti tabaks teda tohutu õnnetus ja tagasilöök. Mille peale eestlane ütleks näe kiitsin ja nüüd... Juba lapsi manitsetakse, et ära sa kiida. No ja kuidas saaks siis meie armas eestlane pöörduda Jumala poole tänupalves ja lausa taeva poole kuulutada, et oi kui tore ja tänan sind selle või teise eest. Kohe järgmisel päeva oleks ju kõik nässus.
Parem on käia ringi õnnetu näoga ja veenda end ning teisi, et võiks parem olla. Siis ehk ei võeta seda pisukest, mis kõige kiuste on õnnestunud elult endale kaubelda, ära. Ehk ei hakata külge, ehk midagi ei juhtu, ehk läheb mööda. Miks peaks saatus sulle mööda minnes jalaga tagumikku andma, kui sul niigi on säärane nägu peas, nagu just oleksid mõlemad jalaluud murdnud? "Nad elasid terve elu kartes, et midagi juhtub, aga lõpuks midagi ei juhtunudki."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar