Korraks krooniviirusest ja krooniraskusest, mis rõhub valitsejate kaelu

Käisin kuu alguses põhjalikul osturingil Tartu turuhoones, ostsin vist seitsmest letist, liha siit, liha sealt, kala siit ja sealt ja siis veel kolmandast kalaletist, mingeid pagaritooteid kahest letist, maitserohelist ka. Noo, teeb kokku juba kaheksa letti. Ja mõned päevad hiljem lugesin lehest lakoonilist teadet, et Tartus levib krooniviirus turul. Võttis korraks mõtlema.

Küllap ma ei ole eriline paniköör ega (Lenini terminiga) intelligentsi hulgas leiduv hüsteerik, 2020. aasta kevadel reisisin pidevalt ühistranspordiga erinevate linnade vahel, ei katkestanud oma tavapärast tööd, liikusin väljas, suhtlesin töistes asjus vastavalt vajadusele jmt. Ehkki ma tunnen mõnda haigestunud inimest, pole hirm haiguse ees mind eriti mõjutanud. Kevadest hilissügiseni kestnud aktiivne tööperiood polnud asjata, praeguseks on ettevõttele loodud püsikulude katmiseks ca 2 aasta paksune "padi" ja pole põhjust nutta ega hädaldada.  Mõistagi ilmaigasugusegiriigipoolseabita. Hoopiski olen riigile pisut üksikisiku tulumaksu võlgu.

Nädal hiljem oli ostutuurilt toodud toidust kappi jäänud pisut sealiha ja otsustasin veelkord proovida grusiinide rooga, mida nad nimetavad odžahuriks (ოჯახური). Ma polnud senini taibanud, kuidas koos sealihaga ja sibulaga pannil praetud kartulid võiksid moodustada kellegi rahvusköögis hinnatud roa. Püüdsin seda uuesti valmistada igasugu täiendavate nippidega, aga tulemuseks oli ikkagi kartulid sealiha ja sibulaga. Mitte selline eriline pubi- või turva- ja kodutoit nagu nt fish & chips inglise eripäraselt, mille samuti vahepeal stabiilsel tasemel omandasin (eriti hea mereahvenast) või plov/ploff turkmeenipäraselt (õppisin valmistama turkmeenist kokalt ja jagan tema veendumust, et see toit peab olema nagu leib, mitte ülearuste lisanditega pidusöök).  

Novembri lõpus tõmbasin muud tööd kokku ja toimetan kodukontoris. Naudin talve. Aga tajun, et  viimaste päevade nakatumisnäit on mitteüllatavas kasvutrendis ja lõpuks haigestub enamik neist, kes vahel viibivad vähegi rahvarohkemates suletud ruumides. 

Võrreldes kevadiste meetmetega ja eriolukorraga on viimase kolme kuu vältel pandeemia leviku tõkestamise meetmed olnud lihtsalt kosmeetilised. "Ennetavad meetmed," "prognoosid" jmt sõnad peaksid ju küll poliitikutele ja ametnikele tuttavad olema. Neil sõnadel oli kunagi sisu ka. Kas puudus  julgust tõele näkku vaadata? Ja otsustavalt tegutseda. Põhihuvi oli, et nüüd hakkame valitsema populaarse valitsusena. Täna avaldatud nakatunute arv 996 jääb hästi meelde, aga on ka suuremaid arve, mis selle võivad peagi meelest pühkida.    

 Meedias oli veel eile palju valitsusepoolset sõnavahtu, millega püüti pandeemiat nullida. Propagandaga reaalsuse vastu minek on mittetoimivate valitsuste tavakäik, osaliselt ka sundvalik. Lugedes seda demagoogiat, mida isa ja tütar Kallas ajasid, tundus, et ainult kõige lihtsamad mõttekäigud võivad veel selles segaduses kuidagi inimesteni jõuda.

Esiteks - kui Eesti on otsustanud toimida sarnaselt sellele, kuidas kevadel toimis Rootsi, siis ülimalt tõenäoliselt kordame ebaõnnestunud rootsi kogemust - suur hulk nakatunuid ja palju surmasid. Kevadel Rootsi fännide Randpere jt kisa jäeti tähelepanuta, nüüd on nad tagatoas kõvad tegijad ja "liberaalne" "valgustatud" lähenemine ruulib. 

Teiseks - hiljemalt jaanuari alguses, aga kuu võrra varem olnuks parem, oleks olnud võimalus Virumaa ja Harjumaa osas kehtestada liikumispiirang ja sellega ülejäänud Eestit viiruse laiema leviku eest kaitsta. Kas eeskujusid sellise meetme rakendamisest on Euroopast liiga vähe? Ei sugugi. Kui keegi väidab, et see olnuks mingitpidi katastroof, siis kehva korralduse puhul ehk põhjustanuks ebamugavusi. Eks kriitilistel aegadel tulebki keskmisest taiplikumalt elu korraldada.

Teiseks/kolmandaks - novembris korrutas Tanel Kiik järjepidevalt, et "järgmised kaks nädalat on otsustavad," aga erilist otsustavust üles ei näidatud. Mõne nädala pärast said tallinlased omavahel kokku Tartu kohvikutes ja Pärnu spaades, pered Ida-Virust vurasid kaema Lõuna-Eesti vaatamisväärsusi. 

Neljandaks - olen viisakas ja kannan avalikes ruumides maski, ehkki tean, et selliselt kandes ma pigem suurendan kui vähendan enda nakatumisriski. Aga see on ka ainus meede, mis kuidagi tunnetatav on. Meelelahutus- ja toitlustusasutused töötavad, laulukoorid, võimlemisklubid, basseinid, lõdvestava naeru ringid jne tegutsesid, alles täna langetati otsus spaad ajutiselt sulgeda. Selle taustal kuulutada, et kolmandikul juhtudel ei ole teada, kuidas nakkus edasi kandub ja et kolmandikul juhtudel nakatutakse peresiseselt. Mis argument see on? Nõrgamõistuslikki peaks suutma mõista, et kusagilt tuli viirus perre  tuua?

Lõpetuseks kaks eilset pärli tütar ja isa Kallaste sulest ja kõnest. 

Ülaltoodu oli küll selge sõnum rahvale, jah? Matemaatika ja numbrite mõttest reaalsuse peegeldamisel ei ole Kaja ja Siim kumbki aru saanud nagu näha ka allpool ära toodud SK arvamusest numbrite teemal:

Reformierakond muretseb noorte perede ja väikeettevõtluse eest?! Karda taeva viha, Siim.  Reformarid hoolitsevad selliste ettevõtjate ja arendajate eest nagu Neinar Seli. Ja Neinar hoolitseb reformarite eest.

Ma olen nõus sellega, et praegu peaministri toolile saanud Kaja ägab selle koorma all, sest vb on ta tõusnud liiga palju kõrgemale oma kompetentsuse tasandist või on mingi psühholoogiline faktor (stress nt) mõjutamas tema mõtlemise ja otsustamise võimet. Vaene Kaja on reaalse olukorra tohutu surve all. Huvitav, kuidas see temaga küll juhtus. Kui peaminister hakkab käituma juhina, kes veeretab otsustamise ja vastutamise alluvate kaela ja mängib igas tõsisemas olukorras mängu, et hetkel on ta hõivatud mõne muu olulise teemaga ja tõttab toimekalt kuhugi peitu, siis on kogu valitsus ja suur osa riigiaparaadist paralüseeritud. 

Väga kahtlane on, et mai või juuni lihtsalt lahendavad olukorra ja viirus kaob sarnaselt eelmise aasta mai algusele. 

 

Vabad mõtisklused: kass, raha ja tsivilisatsioon

 Eile õhtul, kui olin järjekordselt kaotanud nädalapäevi kestnud väigikaikaveo oma kassiga, alla vandunud ja toonud poest mõned pakid kallimat konservi, hakkasin kausi juures askeldavat looma seirates poolhajameelselt arvutama, kuidas kujuneb lõplik summa, kui korrutada päevase ratsiooni hind kolmekümnega ja kuine väljaminek kaheteistkümnega ja saadud summa ca kolmeteistkümnega (lisades sinna veel veterinaarile kuluv, natuke liiva eest ja pisut ka kassihoidjale, kes teda lohutab, toidab jne siis kui kass on maha jäetud ja mindud kuhugi reisile jmt). No üsna ligilähedaselt, aga suurusjärgus siiski informatiivsena ja silmiavavana sain kokku 10 000.- 

Ei muidugi, kass on ju süütuse presumptsiooni elus kehastus loomariigis, kass on megapopstaar igas meedias ja terve tööstusharu toodab kassiallergikutele vahendeid, et need saaksid oma nina toppida nurruva kiisupalli karvadesse... aga isegi karmile tõele tasub vahel otsa vaadata ja uue pilguga vaadates nägin ma, et kassil on hinnasilt - püsikulud kokku: 10 000.-   

Kui te just ei toida oma kassi põlevkivituhast valmistatud kuivtoiduga või ei saada teda küttima hiiri, laululinde ja heasüdamlikke naabreid. 

Ja kujutlege nüüd, noor lihtsameelne spetsialist alustab oma iseseisvat elu, tasub õppelaenu, ostab pangalaenuga korteri ja teeb sellega kaasnevaid kulusid (pesumasin, külmutuskapp, potte-panne jmt) ning võtab mõnusaks äraolemiseks ühe väga toreda, tillukese, koheva karvaga, nii abitu, aga väga liikuva kassukese. (Kümme tuhat eurot kulusid lisaks.)  

Ma loodan, et koerad lähevad veel kallimaks. Vaatan nende omanikke nüüd teise, vist isegi tänuliku ja kaastundliku, pilguga. 

 

Mõneti hakkan mõistma hiirte vaatenurka kasside asjus.

(Kui õnnestuks kirjastada käsikiri 

Väike kass - suur siga, 

saaks heal juhul ja suure publikumenu korral ehk kuni viiendiku kassikogukulust kaetud.)

Olles kord juba primitiivsete arvutustega alustanud, tooksin lõpetuseks ära ka ühe lihtsa valemi, mis omas abituses on iseloomulik kogu teadusele, mis püüab kuidagi elu üht või teist aspekti käsitleda. Seega nagu ikka, on viide matemaatikale lihtsalt intuitiivse tunnetuse maskeerimiseks. Aga eelmise postituse, varem kasutatud analoogiate jmt ja eile toimunu järel püüdsin jõuda mingi arusaadava ja lihtsa mudelini. Ma ei arva, et elu oleks mäng, üldse mitte, aga mõttekäigu lihtsaks ja lühidaks vormistamiseks  sobib laenatud paralleel küll.

 

Niisiis: Navalnõi tegutseb järjest panuseid suurendades. See on sageli kasutatav strateegia, teha panus suuruses, mis on eelnevate kaotuste summast lähtuv, et lõpuks üks võit eeldatavalt kataks kaotuste kulu. Aga väga riskantne, sest võib juhtuda, et mäng saab enne seda võitu läbi. Enamasti nii juhtubki ja sellest tuleneb lihtne ja kõigile teada järeldus, et kokkuvõttes maja võidab alati. Aga kui õnnestub maja manööverdada mängija rolli, siis tekib võimalus, et (endine) maja kaotab. St kui Navalnõi vangistamisega muutub mäng kreml Lääne vastu, kujuneb teisel tasemel vastasseisuks, siis voldemar trussikute mürgitaja võib panustada ühel või teisel moel, peenrahas panuseid tehes kauem mängida, võimul/mängus püsimise nimel leppida pidevate kaotustega ja üksikute väikeste võitudega, aga ettemääratult võidab lõpuks ikkagi maja/tsiviliseeritud Lääs. Seepärast polnudki tehtud manööver Navalnõi seisukohast muud, kui ainus vähegi mõtet omav strateegiline pööre, et asetada voldemar kaotaja positsiooni. 

Pealikaudsel lugemisel võib eelnevast jääda mulje, et N enda huvides manipuleerib Lääne poliitikutega ja sel eesmärgil bluffib (enda seisukohast võetuna) kõrgelt. Samas on siiski taas tegemist olukorraga, mis meenutab N Liidu ja dissidentide vastasseisu aegu (analoogia voldemarile väga vastumeelt ehk polegi, sest NL-i osalinegi taastamine on temasse poliitgeneetiliselt programmeeritud). Konflikt kulgeb eraldusjoonel, kus on demokraatia ja tsivilisatsioon versus  barbaarne jõukultus ja rikkuse ebajumaldamine (koos veendumusega, et seadused ja õigus ning normid on ainult nõrkadele ja tõde on see, mis kehtestatakse jõuga). 

 

Tänavu möödub 55 aastat sellest, kui kommunistid kehtestasid NLiidus seaduse, mille kohaselt sai  osalemise eest mittelubatud meeleavaldusel kriminaalkorras karistada, maksimaalne määr oli 

3 aastat laagrit. Põhimõtteliselt on taoline paragrahv mordoris jõus ka käesoleval ajal.