Korraks krooniviirusest ja krooniraskusest, mis rõhub valitsejate kaelu

Käisin kuu alguses põhjalikul osturingil Tartu turuhoones, ostsin vist seitsmest letist, liha siit, liha sealt, kala siit ja sealt ja siis veel kolmandast kalaletist, mingeid pagaritooteid kahest letist, maitserohelist ka. Noo, teeb kokku juba kaheksa letti. Ja mõned päevad hiljem lugesin lehest lakoonilist teadet, et Tartus levib krooniviirus turul. Võttis korraks mõtlema.

Küllap ma ei ole eriline paniköör ega (Lenini terminiga) intelligentsi hulgas leiduv hüsteerik, 2020. aasta kevadel reisisin pidevalt ühistranspordiga erinevate linnade vahel, ei katkestanud oma tavapärast tööd, liikusin väljas, suhtlesin töistes asjus vastavalt vajadusele jmt. Ehkki ma tunnen mõnda haigestunud inimest, pole hirm haiguse ees mind eriti mõjutanud. Kevadest hilissügiseni kestnud aktiivne tööperiood polnud asjata, praeguseks on ettevõttele loodud püsikulude katmiseks ca 2 aasta paksune "padi" ja pole põhjust nutta ega hädaldada.  Mõistagi ilmaigasugusegiriigipoolseabita. Hoopiski olen riigile pisut üksikisiku tulumaksu võlgu.

Nädal hiljem oli ostutuurilt toodud toidust kappi jäänud pisut sealiha ja otsustasin veelkord proovida grusiinide rooga, mida nad nimetavad odžahuriks (ოჯახური). Ma polnud senini taibanud, kuidas koos sealihaga ja sibulaga pannil praetud kartulid võiksid moodustada kellegi rahvusköögis hinnatud roa. Püüdsin seda uuesti valmistada igasugu täiendavate nippidega, aga tulemuseks oli ikkagi kartulid sealiha ja sibulaga. Mitte selline eriline pubi- või turva- ja kodutoit nagu nt fish & chips inglise eripäraselt, mille samuti vahepeal stabiilsel tasemel omandasin (eriti hea mereahvenast) või plov/ploff turkmeenipäraselt (õppisin valmistama turkmeenist kokalt ja jagan tema veendumust, et see toit peab olema nagu leib, mitte ülearuste lisanditega pidusöök).  

Novembri lõpus tõmbasin muud tööd kokku ja toimetan kodukontoris. Naudin talve. Aga tajun, et  viimaste päevade nakatumisnäit on mitteüllatavas kasvutrendis ja lõpuks haigestub enamik neist, kes vahel viibivad vähegi rahvarohkemates suletud ruumides. 

Võrreldes kevadiste meetmetega ja eriolukorraga on viimase kolme kuu vältel pandeemia leviku tõkestamise meetmed olnud lihtsalt kosmeetilised. "Ennetavad meetmed," "prognoosid" jmt sõnad peaksid ju küll poliitikutele ja ametnikele tuttavad olema. Neil sõnadel oli kunagi sisu ka. Kas puudus  julgust tõele näkku vaadata? Ja otsustavalt tegutseda. Põhihuvi oli, et nüüd hakkame valitsema populaarse valitsusena. Täna avaldatud nakatunute arv 996 jääb hästi meelde, aga on ka suuremaid arve, mis selle võivad peagi meelest pühkida.    

 Meedias oli veel eile palju valitsusepoolset sõnavahtu, millega püüti pandeemiat nullida. Propagandaga reaalsuse vastu minek on mittetoimivate valitsuste tavakäik, osaliselt ka sundvalik. Lugedes seda demagoogiat, mida isa ja tütar Kallas ajasid, tundus, et ainult kõige lihtsamad mõttekäigud võivad veel selles segaduses kuidagi inimesteni jõuda.

Esiteks - kui Eesti on otsustanud toimida sarnaselt sellele, kuidas kevadel toimis Rootsi, siis ülimalt tõenäoliselt kordame ebaõnnestunud rootsi kogemust - suur hulk nakatunuid ja palju surmasid. Kevadel Rootsi fännide Randpere jt kisa jäeti tähelepanuta, nüüd on nad tagatoas kõvad tegijad ja "liberaalne" "valgustatud" lähenemine ruulib. 

Teiseks - hiljemalt jaanuari alguses, aga kuu võrra varem olnuks parem, oleks olnud võimalus Virumaa ja Harjumaa osas kehtestada liikumispiirang ja sellega ülejäänud Eestit viiruse laiema leviku eest kaitsta. Kas eeskujusid sellise meetme rakendamisest on Euroopast liiga vähe? Ei sugugi. Kui keegi väidab, et see olnuks mingitpidi katastroof, siis kehva korralduse puhul ehk põhjustanuks ebamugavusi. Eks kriitilistel aegadel tulebki keskmisest taiplikumalt elu korraldada.

Teiseks/kolmandaks - novembris korrutas Tanel Kiik järjepidevalt, et "järgmised kaks nädalat on otsustavad," aga erilist otsustavust üles ei näidatud. Mõne nädala pärast said tallinlased omavahel kokku Tartu kohvikutes ja Pärnu spaades, pered Ida-Virust vurasid kaema Lõuna-Eesti vaatamisväärsusi. 

Neljandaks - olen viisakas ja kannan avalikes ruumides maski, ehkki tean, et selliselt kandes ma pigem suurendan kui vähendan enda nakatumisriski. Aga see on ka ainus meede, mis kuidagi tunnetatav on. Meelelahutus- ja toitlustusasutused töötavad, laulukoorid, võimlemisklubid, basseinid, lõdvestava naeru ringid jne tegutsesid, alles täna langetati otsus spaad ajutiselt sulgeda. Selle taustal kuulutada, et kolmandikul juhtudel ei ole teada, kuidas nakkus edasi kandub ja et kolmandikul juhtudel nakatutakse peresiseselt. Mis argument see on? Nõrgamõistuslikki peaks suutma mõista, et kusagilt tuli viirus perre  tuua?

Lõpetuseks kaks eilset pärli tütar ja isa Kallaste sulest ja kõnest. 

Ülaltoodu oli küll selge sõnum rahvale, jah? Matemaatika ja numbrite mõttest reaalsuse peegeldamisel ei ole Kaja ja Siim kumbki aru saanud nagu näha ka allpool ära toodud SK arvamusest numbrite teemal:

Reformierakond muretseb noorte perede ja väikeettevõtluse eest?! Karda taeva viha, Siim.  Reformarid hoolitsevad selliste ettevõtjate ja arendajate eest nagu Neinar Seli. Ja Neinar hoolitseb reformarite eest.

Ma olen nõus sellega, et praegu peaministri toolile saanud Kaja ägab selle koorma all, sest vb on ta tõusnud liiga palju kõrgemale oma kompetentsuse tasandist või on mingi psühholoogiline faktor (stress nt) mõjutamas tema mõtlemise ja otsustamise võimet. Vaene Kaja on reaalse olukorra tohutu surve all. Huvitav, kuidas see temaga küll juhtus. Kui peaminister hakkab käituma juhina, kes veeretab otsustamise ja vastutamise alluvate kaela ja mängib igas tõsisemas olukorras mängu, et hetkel on ta hõivatud mõne muu olulise teemaga ja tõttab toimekalt kuhugi peitu, siis on kogu valitsus ja suur osa riigiaparaadist paralüseeritud. 

Väga kahtlane on, et mai või juuni lihtsalt lahendavad olukorra ja viirus kaob sarnaselt eelmise aasta mai algusele.