Eile alustasin rattahooaega. Rajad enam hullult pehmed ja märjad ei olnud, linnud laulsid ja kuulu järgi esimesed varased konnad olla ka juba kraavis valmis aasta tähtsaimaks ürituseks. 

Üldiselt sündmustevaeseks elu ei nimetaks, samas ei ole ka midagi säravat;  tegin suure kausi täie falafeli tainast, abiks ikka. Viimasteks paastupäevadeks vaja ju erikulinaarseid kordaminekuid. Näiteks tuura uhhaa värkete kartulitega, seenekaste, suitsukala-riisi salat latikaga, punase kala pada kõigi köögiviljadega (miinus kartul) ja kuskussiga, igasugu salatid õli ja sidrunimahlaga. Pole vaja muretseda, küll varsti sööme jälle peekonit ja munaputru.

Kirssidel näikse pungadega kõik korras olevat. Poodides on taas müügil sake.  Apranga aktsiatega sain kätte 25% kasumlikkust. Aga ootan Tallinki toibumist. Arvasin, et ostsin põhjast, aga ju siis mitte nii põhjast. Samas on hea meel, et Tallink aitab sõjapõgenike majutamisega.  Kui Ukraina abistamise esimene hoogne laine hakkab vaibuma, tuleb leida koht, kuhu suunata firma poolt tehtav annetus. Praegu veel ei olegi täpselt aru saanud, kus sellest oleks kõige rohkem abi. Eks paistab. 

 

Ei suuda kiusatusele vastu panna aga kas ongi vaja... Pühendusega Musta mere laevastiku lipulaevale Moskva: 👇

Kunst on kunst, teos on teos...  ja autor autoriks. 

Orkid saatsid asja juhatama uue kindralijobu, kõik ootavad mingit suurrünnakut. Samas saadavad orkid nüri järjekindlusega oma jõude rünnakule vastavalt sellele, nagu need lahingute piirkonda jõuavad, osadena, jupi kaupa, mistõttu ukrainlastel on neid lihtsam utiliseerida. Tubli ründaja kindral see jobu. Üks seletus/õigustus orkide sellisele toimimisele oleks, et nad kardavad Läänest saadetavate uute ja paremate relvade jõudmist rindele ja seepärast praegu püüavad mingit edu saavutada. 

Pühapäeval

jõudis sõda Ukrainas tõeliselt ja valusalt paljude teadvusse. Traumeerivalt. Varasemad pildid pommitatud sünnitusmajast, teatrist, kus hukkus sadu koos lastega varjunud inimesi jmt, olid pommitamise, suurtükitule ja  rakettide poolt põhjustatud valimatu hävitustöö tulemused. 

Muidugi oli see kogu elanikkonna vastu suunatud vägivald ja inimsusevastane kuritegu.  Kuid Butšas, Irpenis ja teistes sama piirkonna külades ja linnades korda saadetud vägivald oli sadistlik. Käsitöö. See oli mitmeid päevi või nädalaid kestnud piinamine,  oli inimeste tapmine maanteel lihtsalt omaks lõbuks.  See on jälk. 

AGA AINULT SEDA VÕISKI JU MOSKOVIITIDELT OODATA. See pidigi ju nii olema. See sõjavägi ja need sõdurid ja nende ülemad ongi ju sellised. Ja mitte esimest aastat või aastakümmet.

Degenerandid, degenerantide lapsed ja degenerantide lapselapsed.  

Aga need on alles esimesed vabastatud piirkonnad, sellised videod ja fotod jõuavad meieni järgnevalt ka teistest linnades kui need vabastatakse. 

Mõistlikud poliitikud ei tohiks enam oodata, et juhtub veel midagi hullemat ja siis on varuks veel "karmimad sanktsioonid/reaktsioonid". Kõik peaks juba olema arusaadav,  on aeg otsustavalt tegutseda. Selleks, et järgnevalt võimalikult vähe tekiks sadistlikult mõrvatud rahumeelsete elanike massihaudu. 

Viha on praegu see ventiil, mille kaudu inimene suudab taluvuse piiril reageerida  ega lange meeleheitesse ja masendusse. Seda viha ei saa suunata ainult huiloo vastu. Väikesest huiloost jääb sellise viha juures väheks. Ja orkidele ei tule praegu sugugi kasuks, kui nad endiselt 

ei näe midagi, 

ei kuule midagi, ei mõtle, kordavad masinlikult ja trotslikult kremloidsete propagandistide hüsteerilisi karjatusi ja kiljatusi. Orjadele omase ülima küünilisuse ja jultumusega.

Viha kõrvale mahub ka kaastunne.                     

Eemal olles ei saa täielikult tajuda kogu õuduse ulatust ja ühes inimeses ei saa olla nii palju kaastunnet, kui palju seda peaks kannatanutele, piinatutele ja tapetutele olema. Kogu kaastunne kuulub õigusega ohvritele ja mitte molekuligi sellest ei tohi praegu olla suunatud kurjategijatele.           

Üks probleem peab mõneks ajaks olema täielikult ära langenud - moskoviitide ja orkide  haletsemine; ja hea on, et muret selles osas on nüüd vähem. 

Igale orkide kurtmisele on minul ainult üks vastus - ne j*bjot!