Eile alustasin rattahooaega. Rajad enam hullult pehmed ja märjad ei olnud, linnud laulsid ja kuulu järgi esimesed varased konnad olla ka juba kraavis valmis aasta tähtsaimaks ürituseks. 

Üldiselt sündmustevaeseks elu ei nimetaks, samas ei ole ka midagi säravat;  tegin suure kausi täie falafeli tainast, abiks ikka. Viimasteks paastupäevadeks vaja ju erikulinaarseid kordaminekuid. Näiteks tuura uhhaa värkete kartulitega, seenekaste, suitsukala-riisi salat latikaga, punase kala pada kõigi köögiviljadega (miinus kartul) ja kuskussiga, igasugu salatid õli ja sidrunimahlaga. Pole vaja muretseda, küll varsti sööme jälle peekonit ja munaputru.

Kirssidel näikse pungadega kõik korras olevat. Poodides on taas müügil sake.  Apranga aktsiatega sain kätte 25% kasumlikkust. Aga ootan Tallinki toibumist. Arvasin, et ostsin põhjast, aga ju siis mitte nii põhjast. Samas on hea meel, et Tallink aitab sõjapõgenike majutamisega.  Kui Ukraina abistamise esimene hoogne laine hakkab vaibuma, tuleb leida koht, kuhu suunata firma poolt tehtav annetus. Praegu veel ei olegi täpselt aru saanud, kus sellest oleks kõige rohkem abi. Eks paistab. 

 

Ei suuda kiusatusele vastu panna aga kas ongi vaja... Pühendusega Musta mere laevastiku lipulaevale Moskva: 👇

Kunst on kunst, teos on teos...  ja autor autoriks. 

Orkid saatsid asja juhatama uue kindralijobu, kõik ootavad mingit suurrünnakut. Samas saadavad orkid nüri järjekindlusega oma jõude rünnakule vastavalt sellele, nagu need lahingute piirkonda jõuavad, osadena, jupi kaupa, mistõttu ukrainlastel on neid lihtsam utiliseerida. Tubli ründaja kindral see jobu. Üks seletus/õigustus orkide sellisele toimimisele oleks, et nad kardavad Läänest saadetavate uute ja paremate relvade jõudmist rindele ja seepärast praegu püüavad mingit edu saavutada.