Kuumapühad

Paar päeva olen puhanud, peitnud end toas, lugesin läbi Jung'i Vastus Iiobile, mis minu jaoks oli huvitav ja tekitas mitmesuguseid mõtteid, mis ju ühe raamatu juures on omaette väärtus. 

On filosoofe, kes on kirjanduslikult andekad. Kas nende õpetus tundub maailmavaateliselt õige või lähenemine sümpaatne, loogika pädev, maailmavaade vastuvõetav jne, polegi alati tähtis. Mõne mõtleja tõed kattuvad enese poolt varem mõelduga ja sinna rongi lisandub pelgalt uusi vaguneid, huvitavaid mõttejätke või tõdemusi, kinnitusi oma mõtetele ja muud meeldivat (vt ka Zen and the Art of Motorcycle Maintenance Robert M. Pirsig). Aga võib ka olla, et autor lihtsalt paneb lugeja peas loetust erinevad, hoopis teised mõtted ja teises suunas liikuma ning inspireerijana on väärtuslik.

Selliste inspireerivate filosoofide hulka ma arvaks nt Kierkegaardi, Nietzsche, Spengleri, Berdjajevi jt; laiemalt võetuna ka C. G. Jungi, Erich Frommi, Krishnamurti, aga nt ka Alan Wattsi, R. D. Laingi jt.  Eelnimetatuid on õige lugeda 14 kuni 20 eluaastakese  paiku. Pealt kolmekümneselt ei ole minu arvates enamikku nendest sobilik mõne seisukoha esitamiseks tõsimeelselt tsiteerida. Võibolla erandina Jungi, aga muud on küll nõtked ja kütkestavad, aga pole lõpuni tõsiselt võetavad (vrdl Immanuel Kantiga). 

Eelöeldu oli muidugi väga suur üldistus ja reegel mitmete eranditega; nt Vastus Iiobile on vist ca 78 aastase Jungi sulest ja selle tõsidus ja mõtlemise kartmatus on sellised, et mõjuvad igas vanuses lugejale. 

Religiooni ja Jumala üle ma arutama praegu ei hakka. Ainult mainin, et on väga levinud, et inimesed konstrueerivad endale mingi ettekujutuse Jumalast, keda nad siis ei usu. Ja lisaks kinnitavad endale ja muile, et sellised teemad, mida puudutab religioon, ei ole neile üldse huvitavad ega pea nad neid oluliseks. Mis muidugi lamestab inimest. Võib juhtuda, et seejärel koondub kogu tähelepanu enda isikule, algab enesekeskne elu eneseabi raamatutega ja erisuguste kõutšide õpetuste all... Õnnetu jama, ühesõnaga.  Aga vb pole palju antud ja ega siis nõutakse ka vähe ja las olla.

Paar palvid Ukraina eest. Olgu või vaiksed ja sõnatud, aga muusika ja lauluga palved olla topelt tõhusad ja allpool tekstides on segatud tunnete ehedust ja needmise jõudu.   

"За Харків, Марік, за Ірпінь".

«чути гімн»

Liblikad, lihtsalt liblikad

 Liblikate piltidega on probleem, ca samas suurusjärgus, kui Richard Brautigani ühe jutu pealkirjas.  What Are You Going To Do With 390 Photographs of Christmas Trees​?​

Ega palju rohkemat levinumate liblikate ligi meelitamiseks polegi vaja, kui kuumasid päevi ja kusagil tagahoovis mõnd mesiohaka puhmast. 

Muud taimed ja lilled jätavad liblikad ja mesilased, kimalased, vaablased ja igasugu põrnikad üsna ükskõikseks, aga mesiohakad, mis mitte just ilusa väljanägemisega, tõmbavad neid hulgaliselt ligi. 

Samas toimub ka mõningane võitlus kohtade eest õitel. 

 Sihuke 👉

Ohakad mainitud ja liblikad teemaks, seega esmalt foto ohakaliblikast. 👇

Loogiline.

 

Ohakaliblikas mesiohakal

Neid oli seal pisut vähem, kui mõnda muud liiki, aga igatahes on ohakaliblikad üks huvitav tõug.

  Tahtsin kirjutada hoopis teemal, et kummalisel kombel, pärast neid tavapäraseid ja kergekäeliselt korduvalt loobitud kuulutamisi, et maailm pole enam endine, ei ole seda viimasel ajal palju kuulda olnud. Eelmistel kordadel on maailm üsna kiiresti ja märkamatult jälle endiseks muutunud, aga praegu võib juhtuda, et ei enam muutu. Saabunud on lõpp globaliseerunud maailmale selle globaliseerunud majandusega ja muuga, mis kaasas käis ja tänu sellele võimalik oli. Lisaks kärisevad samas mitmed poliitilised õmblused. 

Liblikate tiivalöökidest ei teki ehk midagi, aga kui ringi liigub mitu tuulispaska, siis tõenäoliselt on varsti platsis tornaado. 

Võib olla, et muutused igapäevases elus saavad selle tulemusena paljudes riikides ja Euroopas sealhulgas, olema suured ja järsud. Ma arvan, et stsenaarium on nii tume, et rohkem ei tahaks sellest kirjutada. Samas loodan eksida.

Vana ohakaliblikas

 

Suvi on piisavalt kaua kestnud ja varasemalt lendama hakanud liblikate tiivad on juba üsna närud ja kulunud.

Hilisemate tulijate tiivad aga värskelt säravad. 

Ma ei taha vanemaid liblikaid diskrimineerida ja avaldan ka nende väärikate isendite pildid ära. 👉

Niidutäpik, vist

 Viledaks kulunud liblikate pildid ei ole ju   nii levinud, kui värskete ja säravate omad. 

 

 

  

                Ja neid erksavärvilisi on           minulgi. Muidugi.👇

Väike-koerliblikas

 

 

 

 Seoses Mordori propaganda hiljutiste tõmblustega meenus taas Doktor Garin ja see osa, kus poliitiline olend Angela  Altai Vabariigi presidendi vastuvõtul (mis on pühendatud rahu sõlmimisele Kasahstaniga) hakkab valjult ja hüsteeriliselt haukuma ning poliitiline olend Emmanuel hammustab üht daami põlvest. Mõlema on sunnitud lahkuma ja pärast seda istuvad doktor Garin, Maša ja Van restoranis. Van avab oma budistlikke vaateid seoses maailma illusoorsusega. Ja mõni hetk hiljem on surnud, sest kasahhid alustavad taas raketirünnakutega ja teevad Altai Vabariigi pealinna Barnauli pihuks ja põrmuks. Van'i vaatest on seegi muidugi illusioon. Aga kuna ta sai surma, siis selle kohta raamatus tema arutlus- ja mõttekäike ei leidu.

Polegi enam kindel, kas trumpab üle kunst või elu. 

Päevapaabusilm, teadagi

Küllap ikka elu, ehkki Sorokin on väga andekas.

Lapsukiblikas

Rohetäpik