Jõulueelne
shoppamine ja kingituste leidmine kulgeb kuidagi väga sujuvalt. Üle mõne aja kingin päris mitu raamatut. Kaubanduskeskuses tundus täna kõik ka väga rahulik olevat. Ei märganud meeleheitel ostjaid või pahuraid ja kurnatud müüjaid. Käisin turul ja vaatasin, et küllalt, kotis juba piisavalt igasugu juustu ja kala, tulen homme ja siis ostan praeks või tooreks lihaks mingi tüki. Ei olnud sellist hirmu, et homme hullunud inimesed trügivad ja liha enam ei ole ja pooled nööbid rebitakse eest.
Värske lumi on ka päris tore.
Ja laua koristasin eile ära.
Ja pole
mingit kiireloomulist tööd, kui väga igav hakkab, siis kirjutan pool
lehekülge.
Tühjast-tähjast
Vahel võib esineda selline olukord, kus paanikas inimesed mitte ei jookse ära ega poe peitu, vaid kukuvad endale aru andmata igas suunas vehkima, tulistama või süüdistusi loopima. Vot Jõulude ajal haarab selline paanika mingit liiki ajakirjanikke, kolumniste ja arvamusliidreid. Ei viitsi kõiki neid kirjutisi meediast kokku koguda ja loeteluna esitada, aga kui võtaks selle žanri viimase kümne aasta jooksul ilmunud palad kokku, saaks ühe päris vägeva antoloogia.
Ebameeldivad Jõulud. Kogutud kaebused.
Loen ja ausalt öeldes irvitan. Ei keela endale seda rõõmu. Mõnda autorit ma ju tean. Nende isiklikke probleeme tajun. Mul on isegi hea meel, kui mõni neist funktsioneerib, ehkki kunagi näis, et lahing depressiooniga või maadligi suruv alaväärsuskompleks lasub nende peal nii raskelt, et ei nad tõuse. Nad on päris tublilt hakkama saanud. Aga Jõulude ajal hakkavad nad kirjutama jõulutoitude vastu, kuuskede vastu, kingituste vastu (vt nt Krister Kivi: Rahulikke tapapühi). Teisele ei anna rahu jõululaat, see polevat õige Piibli õpetuse valguses ja sügavalt jõle nähtus, mis muidugi on protestantliku ateisti loomulik reaktsioon (vt Olev Remsu: jõululaat pole muud kui katse raha eest jumala armu osta; samal jutukesel on vist mingi rämedam pealkiri ka). Keegi piinleb piinades, mida valmistab talle jõulumuusika (Aimar Ventsel: Jõululaululäbu ehk kuidas ma hakkasin vihkama valgeid jõule). jaaaniiieeedasii.
Selle nähtuse tagamaa seletan kohe ära kahe lühikese lausega. Esiteks - inimesed kardavad elu. Kui nende igapäevane ümbrus saab äkki pisut värvilisemad tuled ja pisut rohkem on pidulikku sagimist ja õhus on muusikat, kuuse all võib võtta topsi hõõgveini, siis nad lähevad mossi. Ja kusagil alateadvuses on ebameeldiv teadmine, et see kõik on isegi seotud igavese elu perspektiiviga. Oi! Appi!
Teiseks - on inimesi, kes kunagi ei tunne end kogukonnas/seltskonnas mugavalt ja seepärast on leiutanud ja kätte võitnud endale mingi positsiooni, suutmaks teiste keskel olla ("vaadake mind, pöörake tähelepanu ja kuulake suu lahti, mis ma teile, harukordne ja eraldi seisev, räägin"). Kuid jõulutuhinas inimesed on sellisest hierarhilisest korrast vabamad ja unustavad pahatihti ära, keda peaks pidama targaks ja tähtsaks. Nad kogunevad hoopis ümber selle nõmeda kuusepuu.
Olin üsna kindel, et Andrei Hvostov on ka midagi "nõmedad Jõulud" teemal kirjutanud, aga pean tunnistama, et osaliselt eksisin. 1998. aastal avaldas ta arvamuse Mõistuse röövitud jõulud, see on küll vist C.G. Jungi seisukohtadest mõjutatud lugu. Seepärast ei tundugi väga jama.
No igatahes hea on, et keegi võtab vaevaks, läheb arutledes mööda mingit rada ja jõuab sohu-rappa. Ei pea ise proovima, et äkki selles suunas mõeldes tuleb lõpuks huvitav järeldus ja leiad ootamatu aspekti, efekti, afekti.
No igatahes hea on, et keegi võtab vaevaks, läheb arutledes mööda mingit rada ja jõuab sohu-rappa. Ei pea ise proovima, et äkki selles suunas mõeldes tuleb lõpuks huvitav järeldus ja leiad ootamatu aspekti, efekti, afekti.