Viimastel päevadel olen lähedalt ja korduvalt näinud, et inimesed ostavad ja mugivad mõnd vräppi, hamburgerit või muud, ei suutnud vastu panna ja asusin asja kallale. Tundus, et kõige õigem asi on beljaš. Otsustasin, et tuleb endale tänavatoitu valmistada, ikka süsivesikutega ja rasvase, sihukese õige.
Mida ma tean tänavatoidust ja maailma odavatest kiirtoitudest... Midagi tean, aga ilmselt mitte väga palju. Amazonist võib osta 504 lk ja kõvad kaaned Street Food around the World nt 100 doltsi eest.
Pole lugenud.
Omast kogemusest kargab pähe üks oluline tõdemus. Pisut ootamatult küll, aga alustuseks meenus korduvalt kogetud - ärge sööge USA-s pannkooke, need on üsna kehvad. Igasugu Pancake House'idest ja Hut'idest hoidke heaga eemale. Need pannkoogid on enamuses nagu Hollywoodist, papist või muust taolisest maitseta materjalist. Aga ega jõua siin kogu kirjut ja lõputut Ühendriikide toidu skeenet käsitleda. Kuum koer on hädapäraselt kusagil Central Parki väravas võimalik valik, aga hamburgeritega on seotud minu üks ja ainus suur foobia - näole laiali määritud ja rinnale tilkunud kastme kartus. No ja lisaks veel mingi vettinud salat ja hulk ülearust saia. Mõttetuselt võistleb vastlakukliga. Olgu, USA unustame ära. Friikad ja punkt.
Ühendkuningriik - hoopis parem ja lihtsam. Fish and Chips. Täiesti pädeb, toidab. Not bad!
Prantsusmaa. Üks korralik jupp paguette'i. Vahele pandud piirkonna parimaid palu alates sardiinidest ja lõpetades singi ja mõne lambajuustuga vmt. Saab suruda lapikuks ja teha võileivagrillis soojaks.
Saksamaa (seal taas jama ja jälle gaasiga) - kartulikoogid õunakastmega. Sakslaste valged praevorstid on sehr gut, aga korra olen koos kohalikuga kohalikus kõrtsis kohalikku kõrtsitoitu paludes saanud sellise sardelli, et... see oli vist DDR-is paiknenud punaarmee toidulaost leitud.
Itaalia - lihtne jah? - pitsa. Lihtne pitsa. Aga Sitsiilias arancini. Lõuna-Tiroolis sõin jõuluturul kuumi kastaneid. Itaalia on gastronoomiline suurriik, kes teab, mis seal kõik veel on.
Hispaania - oleneb muidugi piirkonnast, aga kas barra de pan'i või ciabatta või pita saia sisse pakitud
kohaliku singiga, mingite lihalaastudega või muuga, koos nt juustuga ja salati ja kastmega bocadillo on eelkirjeldatud hmbrgrst märksa talutavam. Ja nad on uhked oma tapaste üle, mis on natuke erinev värk, aga olgu mainitud siiski.
Kebabi ja bocadillo sarnasus on märgatav, see muidugi viib meid kogu Euroopat hõlmava üldistuseni, et odavalt ja kiirelt saab söönuks tänu erinevatele ja samas üsna sarnastele kebabidele. Olgu see siis döner kebab või kreeklaste gyros kebab vmt.
Portugal - grillitud kalad, nt sardiinid. Midagi lauseripärast ei meenu, ei tea.
Rootsi - rootslased ei söö midagi, sest kõik on tundlikud kõige suhtes ja nad on niigi ülekaalulised, märgatav protsent lausa püknilised. Soomlastel on karjala pirukad, pole küll neid kunagi tänaval müüdavat näinud.
Iisrael ja Egiptus. Muidugi falafelid, võib koos hummusega, veel parem tzatzikiga.
Pildil falafeli kutt Tel Avivi turul 👉
Leedulaste cepelinai ja grusiinide hinkalid - ei tea, kas neid lausa tänavatoidu hulka võib lugeda, pole tänavalt ostnud ja kõndides või pargis istudes söönud.
Ja just praegu sain kirgastatud, et alates Mehhikost lõuna poole ja veel kogu Aasia, sh India, Tai, Hiina, Jaapan... inimene on liiga väeti, et mingitki ülevaadet anda, ära proovida ja kogeda, mis veel kõik keedetakse, küpsetatakse, grillitakse jne. Aafrikas on ka tänavaid ja midagi süüakse. Marrakech'i turust oleme ju midagi näinud ja kuulnud, see on ka suhteliselt lähedal. Aga mis lõuna poole toimub, ei tea.
Tegin siis oma beljašid valmis, ikka varuga, et saaks kolm päeva järjest võtta ja praadida. Kindlad ja lihtsad rõõmud. Universaalsed, globaalsed, fundamentaalsed.