Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
täna hommikul pannkooke küpsetades (see pole toidublogi!) lendas kena kook pannilt pliidi kõrvale põrandale. Ja eile õhtul tõusis minu puukuuri tagant suur kollane täiskuu. Järelikult võtsin koogi ja riputasin selle puukuuri seinale lindude toidumaja juures oleva naela otsa. Nagu kollane täiskuu. Samas on pannkook kuuri seinal parasjagu sürr (kaalun, kas saata majarahvale selle kohta mingi seletav teade). Ootan rasvatihaseid. Aga kui tuleb vares, siis on ka hästi. Tore kui ta lendab, õnneliku näoga, kollane täiskuu noka vahel üle taeva. Ja maandub kusagil eemal raagus kase latva kuud õgima.
P.S.
Mõni tund hiljem - (pannkoogid ja) sulavad numbrilauad on muidugi dalii-dalii, aga elu on palju proosalisem. Kook tõmbas servad üles (hoiatasin ju, et see pole siin Maitsvast Toidust) ja muutus mingiks torbikuliseks. Pimeduse saabumiseni ei olnud ükski lind selle vastu huvi tundnud. Seega ei mingit postkaardi pilti kahest tänulikust leevikesest, kes pannkooki nokkinuks.
Rahulikku ja õnnistatud advendiaega!
Riia Püha Jaakobus Vanema katedraal
P.P.S. Ambitsioonikad plaanid (olgu lindude või kookidega) võiks, kuni Jõulud möödas, unustada. Sama võib üldistada igasugu kiusatustele veel aasta lõpus mingi erilise saavutusega silma paista.
Oleks vast hirmus pilt, kui õudsed purjus ja tubaka järele haisvad lambanahksetes kasukates maamehed tuleksid Toompeale kootide ja vikladega ahistama
endistest ajakirjanikest naisriigikogulasi. Lossi tormaksid onu August ja Aavo
ja Einu ja Elmar ja Endel ja Indrek ja Oskar ja Urmas ja Venno ja Vesso
ja Villu ja Õnneleid. Hullem kui Viimse reliikvia kuulsad stseenid ja
vähemalt sama suurejooneline kui vastav osa Eisensteini Oktoobrist.
Omad poliitikud on kõik võrdselt armsad, olgu mõni neist siis omamoodi või lihtsama ajuga. Mööduvast aastast esimesi kokkuvõtteid tehes - arengud ületasid ootusi kiiruse/ulatuse osas.
Lootused Lätiga sulandumises täitusid (ületatud) ja suund püsib. Liivimaal käib põhja-lõuna sihis aktiivne siblimine, Riia saab meie tarbimismakse ja meie toome kaupu baltlastest naabrite juurest (nagu muiste). Riia on mõnusalt rahulik, vanalinnas pole mingit massiturismi märgata. Õhustikult sarnaneb rohkem Tartule kui Tallinnale.
Andrus Ansip jutustas rahvale, kuidas tema tütar tuli Riiast lennuki pealt. Andrus rääkis muidugi Lätist toodud õllest ja viinast. Aga lennujaamast oleks tulnud rääkida; odavamate lendudega ja paremate ühendustega Riia lennujaamast.
(Raamatuid heade lennuühenduste läheduse tähtsusest ja nende tõmbest kirjutati juba XX sajandi viimasel veerandil. Kellelgi oleks ehk aeg mõnda neist sirvida ja mingeid järeldusi teha. Mitte lihtsalt rääkida 20 aastat ikka üht ja sama, kuidas maailmas kõiki kohutab pikk vahemaa Tallinna ja Tartu vahel jne. Muidugi tehti valesid otsuseid Tallinna lennujaama osas sel ajal, kui jukerdati Eesti Õhuga.)
(Kui mägieestlaste pojad ja tütred lendavad lõunanaabrite lennurajalt, siis me president lendas Kurrunurrumaale Stockholmist. Tore teada, et ka põhja pool on tõmbekeskused endiselt endises paigas.)
Paljugi võiks pajatada sellest, kuidas Aafrika riigid ja rahvad vaatavad lootusrikkalt meie poole, et me aitaksime neil interneti asja arendada. Aga eks see pärast esimeste sammude astumist läheb edasi juba oma loomulikku teed. Lootusrikkalt vaatavad nad meie poole ja panevad tähele, milliseid tarkuseteri meie valgustatud pead nende ette külvavad.
Kokkuvõtete tegemisel peaks tähele panema, et tugeva lõpuspurdiga saab silmapaistva koha labiilsete ja ebaadekvaatsete edetabelis Barbi P, kellele andis tiivad alkopoliitika ja kes maalis Eesti maaelust pildi, mis peletab siit eemale iga etiooplase ja sudaanlase.
Enesetsensuuri korras hakkan 2018. aastal mõneti rohkem valima, kelle sõnavõtte ja mõttekäike tasub siin puudutada. 2017. aasta kangelased lahkuvad sellest šõust.
Tänases Postimehes Jaanus Piirsalu võtab jutuks kingitud Püha Moskva Matrjona ikooni ja Sõõrumaa püüab oma võimete piires asja selgitada. "Ostetud kloostri suveniiripoest" on mõneti tendentslik (aga "lööv" (nagu "kombeks")). Kloostri pood on kloostri pood (on kiriku pood, kui ta end nii soovib nimetada).
Kui küsida ikooni kui artefakti kohta mõni asjalikum küsimus, siis
võiks ju huvi tunda, kas see on maalitud või trükitud. Kipun arvama,
et trükitud. Sellegi poolest võis maksta mõnisada euri. Kui on vastavas töökojas maalitud (tundub üsna ebatõenäoline), võib
hind olla ca üks tuhat euri.
Mõnes kloostris on poe, ikoonide ja säilmete asi korraldatud selliselt, et ostes poest ikooni, võib veenduda, et säilmete juures on juba täiesti sarnane ikoon, minna säilmete juurde ja vahetada äsja ostetud ikoon säilmete kõrval olnud ikooni vastu ning jätta "värske" ikoon säilmete kõrvale nö "laadima". Kas see palju kõneainet pakkuv Matrjona ikoon on selle protseduuri läbinud, me muidugi ei tea. Sõõrumaa ka ei tea.
