Minevik on see, mis meil on. Olevikus me tegutseme. Tulevik on järgnev olevik.
Kui keegi pole seda juba ütelnud, siis ma ei tea, miks.
"Ema töötas piimakombinaadis ja meil oli alati ämbritäis kohupiima koridoris," ütles ta ja lisas: "Tööpäeva lõpus oli väljapääsu väravat läbides iga kord kohupiim või koor kummist soojenduskotis riiete alla peidetud, pärast osa vahetasime tuttavaga vorsti vastu. Elu oli hea." Ma ei tajunud, kui palju on inimesi, kes ebaõnnestunud "tööliste paradiisi" ja "küpset sotsialismi" võisid nautida ja praegu hea sõnaga meenutavad; hoopiski üllatun, kui näen, et keegi on oma lastelegi suutnud sellest hallist ja lämmatavalt nürist ajast sisendada ettekujutuse, et loomulikult "õndsal nõukogude ajal" oli turvaline ja harmooniline eluke.
Seaduspärane ja tõestatud on, et inimesed peavad parimaks ajaks aastaid, mil nad juhtusid noored olema. Need, kes pajatasid möödunud ajast üle-eelmise sajandi keskpaigas, meenutasid heldimusega, kui muretu oli pärisorjuse aeg; tegid töökese ära ja siis jooksid kiigele ja läksid ehale etc. Mured olid kõik mõisniku kanda. Vabariigi ajal 30ndatel pajatati, et "kõige parem oli elu tsaariajal". Ja veelgi varem oli hea rootsiaeg teema, ehkki selle kohta tasuks meeles pidada, et järgnevate vapustuste järel, mil puhkes katk, rahvast meeletult mõrvati, oli ikaldus ja näljahäda - sellele eelnenud aeg tundus paratamatult lausa unistusena.
Ja Liivi sõja aegadel meenutati eelnenud kümnendite õitsengut, elavat kauplemist ja uhkete uute kivihäärberite kerkimist; peale Jüriöö ülestõusu mahasurumist mäletati, kui vabalt ja uhkelt eesti mehed varemalt ringi ratsutasid mõõgad vööl... Küllap 12. sajandil kahetseti taga 11. sajandi rikkuse aega ja jutustati lugusid sellest, kuidas meie kangelased lugematul hulgal vaenlasi hävitasid. Jne, jne. Ning kunagi istus lõkke ääres keegi, kes mõtles tagasi kuldsele ajale, mil kellelgi veel ei olnud pähe tulnud mõtet suruda sõrmed rusikasse ja virutada sellega teisele sarnasele vastu nina. (Pärast mida leiutati nuiad, siis odad, seejärel vibud ja elu ning areng läks käima pöörases tempos.)
Küll on hea, et on olemas lause algus "Tänavu möödub sada aastat...". Ja möödubki. Jevgeni Zamjatini romaani Meie loomisest. Esmalt ilmus see tõlkena tšehhi keeles, hiljem inglise ja prantsuse keeles. See raamat on teadagi antiutoopia, võimalik, et esimene nimetatud žanri teos. Orwell ei eitanud, et oli seda lugenud ja tunnistas teatavat sarnasust 1984 ja Meie vahel.Huxley seevastu kinnitas, et ei teadnud oma Hea uus ilm antiutoopiat kirjutades Zamjatinist midagi.
Venemaal hakati nüüd Meie alusel filmi tegema ja valmis peaks see saama 2020 septembris. (Arvatavasti sellest filmist ei tule õnnestunud kunstiteost, kuna raamat eeldaks hoopis teistsugust lähenemist, kui on praeguses vaatajasõbralikus kinos.)
Kuna antiutoopiate tegevus toimub lähemas või kaugemas tulevikus, siis võib põhjendatult arvata, et nende otseseks eelkäijaks on fantastika žanr ja tõukepakuks futurism. Samas nagu nimetuski viitab, võtab stiilipuhas antiutoopia ideed, kontseptsioonid, kesksed elemendid utoopiatest ja erinevalt viimasest konstrueerib nendest maaailma, mis pole kaugeltki ideaalne. Nimetatagu sellist siis nt düstoopiaks. Aga mõistelise selguse huvides võiks žanri nimetusena siiski vahet teha, et antiutoopia tegeleb utoopiliste projektide pahupoolega ja düstoopia puhul võib konstrueerida erinevaid ebameeldivaid olusid ja erinevate katastroofide/kataklüsmide tagajärjel tekkinud olukordi.
Zamjatini antiutoopias on esmapilgul kõik kena, inimesi nimetatakse küll numbriteks, aga nad on rahul, tegelevad pühendunult teadusega, ehitavad raketti, seks ei ole keelatud, ehkki mõnevõrra normeeritud. Päike paistab, kehtib kord. Nende mõtetest ja kõnepruugist on mõiste "mina" välja tõrjutud ja asendatud määratlusega "meie". Üks totalitarismi toredusi. Individuaalsuse kaotamine. Ja teine on väidetav ratsionaalsus, mida võib nimetada ka eesrindlikuks maailmavaateks vmt. Ja kolmas on nendest tulenev vabaduse puudumine.
Klassikalised antiutoopiad eeldavad, et eelnimetatu teostumiseks on vaja lõpetada ka kapitalism, aga tundub, et Hiina kommunistidel võib õnnestuda see seisukoht praktikas ümber lükata. Siin on väljakutse uutele antiutoopiatele. (Aga totaalse nuhkimiseta ei saa elu korraldada moodsas Hiinaski ja näidisprotsessid ning hukkamised on ka pildis nagu žanri spetsiifika dikteerib.) Tegelikult uue antiutoopia kirjutamisel tuleb varasemaid põhimotiive vaid pisut korrigeerida, sest kapitalismi kaotamise idee on taas kuum kaup, lisada pisut naiivset kollektiivsust ja üksmeelt, natuke tänapäevastatud eriilmelist seksi, otsusekindlat vägivalda (vägivald on paleoliitikumist kuni tänapäevani kõige tähelepanuväärsem, populaarsem ja parimat meelelahutust pakkuv teema) kõlavate loosungite taustal (need näitavad ja selgitavad suurt plaani) - saab täiesti moodsa antiutoopia kokku.
Huxley antiutoopia võib-olla parim osa on minu jaoks selle alguses toodud tsitaat Berdjajevilt, mis ütleb: "Utoopiad näivad nüüd hoopis teostatavamad, kui varem arvati. Ja meie ette kerkib hoopis teistmoodi mure. Kuidas nende tegelikku teostumist vältida? ... Utoopiad on teostatavad. Elu liigub utoopiate suunas. Ja võib-olla jõuab kätte uus sajand, kus vaimuinimesed ja üldse kõik haritud rahvakihid hakkavad mõtlema, milliste vahenditega vältida utoopiaid ja pöörduda tagasi mitteutoopilise, vähem "täiusliku" ja vabama ühiskonna juurde." (Selle ilusa mõtte juures ma siiski täpsustaks, et utoopiad teostuvad muidugi antiutoopiatena, mida nende sees viibides peab teostunud utoopiaks nimetama, et mitte sattuda hammasrataste vahele.)
(Põigates korraks tänasesse päeva. Väljastpoolt vaadates tunduvad totalitaarsed režiimid alati monoliitsemad, kui need tegelikult on. Kõrvaltvaataja arvab, et millegi pärast "neile seal" meeldibki nii elada. Nad armastavadki oma Heategijat, Suurt Juhti, Inimkonna Suurimat Geeniust, Rahvuse Liidrit jne. Pisut tähelepanelikumalt vaadates ja natuke mõelnud, peaks nt praegu Iraanis toimuva suhtes olema mõistatav, et sealne publik, kes on ju ikkagi Supreme Leader'i esinemiste juurde hoolega valitud, ei ole enam nii ülevoolavalt entusiastlik, nende hulgas on märgatav hulk inimesi, kes kohati isegi ei skandeeri kaasa või liigutavad küll suud, aga käega ei vehi jne. Inimesed, kes tänavatel on korduvalt tunda saanud Revolutsiooni Valvurite vägivallatsemist, ei tunne sugugi kaasa, kui nende jõhkardite juht USA raketiga tükkideks lasti. Jne. Kas see antiutoopia on lõppemas, on hetkel veel ebaselge, kuid selge on, et püsimiseks vajab see aina rängemaid repressioone. Aga tagasi teemasse.)
Huxley ja Orwelli antiutoopiate käsitlemine on erinevatel aastakümnetel olnud erinevate rõhuasetustega. Kui 60ndatel pöörati seksuaalrevolutsiooni vaimus tähelepanu just seksi positiivsele ja vabastavale rollile, siis hiljem on rohkem teemaks olnud jälgimise all olemine jmt.
Olles pikalt kirjutanud üldtuntud vanadest antiutoopiatest, peaks nimetama ka mõnd järgmist ja hilisemat näidet ses' suunas liikunud mõttest. Ray Bradbury Fahrenheit 451 on klassika ja ilmus eesti keelde tõlgituna juba 1959. aastal tänu Loomingu Raamatukogule. Ja senini on sel ettevaatavalt 21. sajandist jutustaval raamatul raamatute hävitamisest uusi lugejaid.
Kurt Vonnegutil on jutt Harrison Bergeron, mis ilmus 1961. aastal ja räägib aastast 2081, mil inimesed on kõik üsna primitiivsel kombel keskpärastatud. Seda juttu on korduvalt taaslavastatud. Aastal 1985 avaldatud Margaret Atwoodi raamatust The Handmaid's Tale on hiljuti tehtud teleseriaal, mis alustab varsti (st sügisel 2020?) juba neljandat hooaega.
Kurt Vonnegutil on jutt Harrison Bergeron, mis ilmus 1961. aastal ja räägib aastast 2081, mil inimesed on kõik üsna primitiivsel kombel keskpärastatud. Seda juttu on korduvalt taaslavastatud. Aastal 1985 avaldatud Margaret Atwoodi raamatust The Handmaid's Tale on hiljuti tehtud teleseriaal, mis alustab varsti (st sügisel 2020?) juba neljandat hooaega.
Kuid tulgem nüüd tagasi Berdjajevi tsitaadi juurde võttes arvesse ka eelpool lisatud parandust. Milleks antiutoopiad on head? Jälgimaks toimuvaid reaalseid muutusi ning tundmaks ära tendentsid ja vektorid, mis kannavad meid antiutoopia ja düstoopia poole. Lugeda võib ju palju, aga kui loetut reaalsusega seostada ei oska, pole loetust palju kasu.
