Hästi varustatud joogipoes ei olnud saket. Lament, lament. Kord aastas tahaks õitsvate kirsipuude all juua mõned tassid sooja saket ja süüa nurmenuku õitega kaunistatud salatit.
Ju vist möödus pea nädal, mil polnud rattaga sõitnud; eile päikeseloojangul otsustasin, et korraks siiski lähen. Pisut koormust ja natuke värsket õhku.
Sest vaadake nakatunuid Tallinna kodutute varjupaigas - neil on viirus, aga mingeid haigusnähte õigupoolest polegi. Sest nad ei istunud kodukontorites arvutite taga, vaid uitasid päevad läbi väljas.
Mingit loodust ikka tahaks näha ja kuulda, kahjuks pole veel ükski rebane mu aeda uitama tulnud, muudest kartlikumatest isenditest rääkimata.
Lepin omas vähenõudlikuses isegi mõne tavalisest tuvist vähegi erineva linnuga.
Läksin sõitma ja kogesin, et Emajõe ääres ja Jänese matkarajal oli u kell 8 õhtul rahvast hulgim. Manööverdasin jooksjate ja ebakorrapärasel ja -püsival trajektooril kulgevate väikelaste vahel, andsin mõned korrad juba kaugelt hoiatavalt kella. Vastu päikest loojangu poole sõites oli muidugi raske teed jälgida.
Arvestasin, et inimesed on harva adekvaatsed ja liikudes unustavad enamasti üldse ära, et ümbritsev keskkond ei pruugi pidevalt kohandada end vastavalt nende käitumisele ja ettekujutusele.
Ühel tänavaristil otsustas jalgrattal noor ema koos lapsetoolis lapsega sooritada vasakpööret mööda kõige lühemat teed ja keeras end mulle küljega ette. Ecce homo! Olin selle võimalusega juba arvestanud ja suht kiire manöövriga põikasin neist mööda. Altkulmu/-mütsinoka heitsin ratturile pilgu (häitud, pahase) ja samas jõudsin märgata ratturi ilmet. Selliselt vaatab ümbritsevat inimene, kes on vähemalt neli päeva või enamgi viibinud kinnises ruumis ning tajub joobumust piiramatu liikumise ja lõputute suunavalikute võimalusest. Puhas sära, rõõm ja nauding, kergus ja ühtekuuluvustunne kõiksusega. No kui ka keeras ette, mis siis ikka, ma sain ülilühikeseks silmapilguks näha olemise tundest haaratud õnnelikku inimest.
