Ma ei kuula seda raadiojaama, kus Alari Kivisaar töötab, ei tea ka, mis ta seal räägib, aga minuni jõuab kuidagi kaude info, et poliitkorrektne oleks vähemalt tema auto põlema panna. See rahustaks mingi hulga endale tegevust otsivate me2 veteranide närve. Ja samas ei pehmenda kellegi südant fakt, et (ma arvan) AK on just see hea onu, kes mängib kuulajatele neid küündimatuid laulukesi, mida praegu kahetsevad kohaliku tähtsusega väikestaarid usinasti esitavad.
Andekad inimesed teevad selliseid sõnu oma lauludele:
Мой парень — самый клёвый анархо-коммунист
Он хочет, чтобы венгры жили свободно
Мы ходим с ним на митинги в защиту белых крыс
А простые пацаны — это не модно!
Все девочки считают, что их парни хороши
Но мой круче всех, он совсем не примитивен
Может понавешать всем вам на уши лапши
И как гражданин офигительно активен
Ma olen USA-s ja täpsemalt New Yorgis kunagi (isegi kahel korral) elanud päris mitu kuud. Mulle meeldib see linn ja osariik. (Oli võimalus sinna jäädagi, aga ma ei kaalunud seda tõsiselt. (Täiesti ametlikult ja päris lihtsalt ja vb oli see mingist aspektist vale otsus.) Otsustavaks kujunes, et näinud mõnesid väikelinnu, kus elasid peamiselt väga rikkad inimesed, sain aru, et Eestis on märksa lihtsam saavutada selline elukvaliteet, milleks USA-s peab olema omajagu raha.)
Et oma sealmail viibimist muuta huvitavaks ja põhjalikumalt tegelikkusega tutvuda, tegin mõndagi, mida vb tavaliselt võõrsil olles ei tehta, nt käisin korduvalt abiks supiköögis, kus jagati teadagi tasuta toitu. Õppisin seal pisut kohalike mustanahaliste slängi, tutvusin huvitavate inimestega, kes supikööki pidasid, nägin palju kodutuid, töö- ja elamisloata mehhiklasi, elu hammasrataste vahele jäänud valgeid. Kuna mul oli kombeks kollektsioneerida kogemusi erinevais paigus ja erinevates köökides töötamisest, siis sain veel ühe linnukese kirja. Boonuseks oli, et hiljem samas kandis mööda tänavaid hulkudes ohtliku välimusega sellid ütlesid äratundvalt tere ja polnud mingit probleemi või kerget ärevust.
Loetud korrad käisin linnaosades, kus valgeid tänavatel ei ole. Korra kohtasin seal üht valget, aga sel naisterahval oli kaenla all selline mapp, millest võis aru saada, et tegemist oli nt sotsiaaltöötajaga, kes kogukonnas oli heas kirjas. Korra liikusin ringi koos valge vaimulikuga, kelle riietusest oli näha, et tegemist on preestriga ja iga teine vastutulev afroameeriklane tervitas teda lugupidavalt hello father ehkki ta oli neile seal võõras.
Mustanahalise politseinikuga puutusin korra kokku. Nagu vabadel inimestel siis veel kombeks oli, suitsetati enam-vähem kõikjal. Süütasin ka oma sigareti kohas, kus kusagil keelumärk kindlasti oli, kui kuulsin, et seljataga keegi hõikab mind. Jaaaa... ca 2 m pikkune turd mustanahaline politseinik. Tuli lähemale ja palus välgumihlit. Pani suitsu põlema, tänas-naeratas ja läks reipal sammul edasi.
Põgusalt trehvasin aafriklastega, kes olid äsja Senegalist saabunud ja teenisid raha Harlemi turul igast värki müütades. Inglise keel oli neil minimaalne, aga senegali muusikast sai natuke ikka lobiseda ja ostsin Youssou N'Dour'i värskelt ilmunud plaadi. Oleks Baaba Maal'i plaati müüdud, oleks ostnud.
Oli koomilisi juhtumisi ja meeldivaid kohtumisi, möödujatelt kuulsin möödaminnes pillatud komplimente, palju oli kordi, mil abivalmid inimesed pakkusid abi ja nõu jne.
Ma kirjutan seda selleks, et mitte postitada oma arvamust arvamuste kohta, mida neil päevil seoses USA ja mustanahalistega nii palju kõikjal kribatakse. Sõbralikult soovitan mõelda harjutamaks aju kasutamise oskust meie elu probleemidele, äkki õnnestub mõnda märgata ja selle lahendamisele kaasa aidata.
Oletatavate privileegide üle jauramine on paadunud luuserite teema.
